Andrei Hvostov: Su üle Jumal valvaku...
Arusaadav, et jutuks on Euroopa Liidu sõltuvus Vene gaasitarnetest. Millest tulenevatki Lääne nõrk vastus Vene agressioonile.
Gaasist räägitakse praegu palju. Aga ei räägita Afganistanist. Obama lubas sealt väed 2014. aasta lõpuks välja tuua. Praegu on alles kevad. Lääne, sealhulgas ka Eesti kaitseväe sõdurid on endiselt “afgas”. Väidetavasti on sõdurite väljatoomine Pakistani kaudu väga riskantne, sest seal end koduselt tundvad taliibid on varmad kasutama hetke. Lahkuvate Lääne vägede varitsemine oleks nagu pesalt õhku tõusva pardi tulistamine.
Meie sõdurite äratoomiseks on vaja hoida lahti põhjapoolsed ühendusteed. Venemaa kaudu. Proovime nüüd uuesti – “vabaduse hind on kõrgem kui viiekümne kolme tuhande Lääne sõduri elu”.
Ei kõla,üldse ei kõla. Tegelikult ei kõla selles loos hästi mitte ükski noot.
NATO lepingu viies artikkel – kohustus tulla appi rünnatud liikmele – on viimasel ajal kahtlaselt palju jutuks olnud. Esiteks, enesestmõistetavatest asjadest ei räägita nii palju. Kui räägitakse, siis kellegi rahustamiseks. Teiseks, viies artikkel on rakendatav välisagressiooni puhul. Rahvarahutused mõne liikmesriigi aladel ei ole organisatsiooni rida.
Ja olemegi jõudnud põletava küsimuseni – millised meeleolud valitsevad Narva, Sillamäe, Lasnamäe venelaste hinges?
Võime mürki võtta, et sama tahavad teada ka meie liitlased NATOs. Sest vaadake – see on üpris kindel, et Venemaa ei ründa NATOt kunagi otse, küll aga võib ta organisatsioonile “käru keerata” kaude. Tekitage Eestis-Lätis suurem jama, ning migreen kandub kohe Mons’i (NATO peakorter Euroopas).
Paneme kaks asja kokku:
1) kunagi mindi Afganistani võitlema meie ideaalide eest (Eesti vabadust kaitstakse Hindukushis!) ja nüüd on meie, s.t Lääne sõdurid seal pantvangis ning kunagised ideaalid muutuvad teisejärguliseks.
2) kunagi me ühinesime NATOga oma julgeoleku tagamiseks, ja nüüd võib juhtuda vastupidine – Eestit võidakse kasutada NATO lagundamiseks.
Elu, eriti rahvusvaheline, ongi täis paradokse.
Eesti sisepoliitikast. Kevadkoalitsiooni rüpest sündinud uut valitsust verinoore peaministri juhtimisel kahtlustatakse juba ette, et nende peamiseks ülesandeks on järgmise aasta valimisteni välja venitada. Mitte-midagi-tegemise-valitsuse silt on juba ette neile külge pandud.
Samas eeldab rahvusvaheline olukord, mis võib anda tüsistused siseolukorras, ülimalt teovõimelist Toompea-kooslust. Proovige kujutleda, et mingi hetk võib valitsuse kõige tähtsamaks ministriks osutuda Jevgeni Ossinovski, 28aastane imelaps Ida-Virumaalt.
Ent säilitagem optimistlik meel.
Rahvushümni kolmas salm on üks suur manitsus taevastele jõududele: “su üle Jumal valvaku, / mu armas isamaa, / ta olgu sinu kaitseja / ja võtku rohkest õnnista, / mis iial ette võtad sa, / mu kallis isamaa!”
Lootkem, et jumal ongi eestlane.
Üksikasjus pöörduge Andrus Kivirähki poole, tema jagab seda värki kõige paremini.
