Andres Maimik: Rullnoxide püha sõda

Paar nädalat tagasi, kui ühes maailma metropolis oli paar kurja seltsimeest killinud karikaturiste, sattusin minagi ühe intellektuaaliga vaidlusse. “Kas sinu jaoks pole midagi siis nii püha, et selle üle nalja ei saa visata?” küsis see üldsegi mitte konservatiivse ideestikuga isand. Möönsin, et nii see on. “Et sul ei ole üldse midagi sinust kõrgemat” “Noh, elevant on kõrgem ja pilvelõhkuja” puiklesin. “Saad aru küll, mees, millest ma räägin!” “Aga kas ei ole nii, et mis on kõrge ja mis madal, mis on üleval ja mis on all on tegelikult kokkulepitud kontseptsioonid ja sõltuvad vaataja perspektiivist, kasvatusest, kuuluvusest ja sättumusest?”

Paar nädalat tagasi, kui ühes maailma metropolis oli paar kurja seltsimeest killinud karikaturiste, sattusin minagi ühe intellektuaaliga vaidlusse. “Kas sinu jaoks pole midagi siis nii püha, et selle üle nalja ei saa visata?” küsis see üldsegi mitte konservatiivse ideestikuga isand. Möönsin, et nii see on. “Et sul ei ole üldse midagi sinust kõrgemat” “Noh, elevant on kõrgem ja pilvelõhkuja” puiklesin. “Saad aru küll, mees, millest ma räägin!” “Aga kas ei ole nii, et mis on kõrge ja mis madal, mis on üleval ja mis on all on tegelikult kokkulepitud kontseptsioonid ja sõltuvad vaataja perspektiivist, kasvatusest, kuuluvusest ja sättumusest?”

Olgugi, et meie vaidlus hääbus paisuvasse reedeõhtusesse melusse, ei jätnud teema mind rahule. Milline on see pühaduserüvetus, mis teeb mõrvatöö mõistetavaks isegi sellistele kristlikutele eetikutele, nagu Varro Vooglaid või Toivo Tänavsuu?

Minu arust algab probleem juba sellest, kuidas me neid tegelasi nimetame. Sõnaga “pühasõdalane” justnagu müstifitseerime neid, anname nende tegudele metafüüsilise mõõtme. Ka antikangelane saab olla kangelane ja sellele efektile terroristid panustavad. Vaadakem kasvõi selliseid seriaale nagu Kaardimajake (The House of Cards). Kas me elame rohkem kaasa Frank Underwoodile või tema ohvritele?

Juba sel põhjusel ei saa nende tegelaste puhul rääkida usust, vaid tuleb rääkida ideoloogiast. Usu eesmärk, niipalju kui mina seda mõistan, on pakkuda elamise kindlust, luua turvatunnet ja kuuluvust, süstida aukartust elu ees. Usk põhineb pieteedil ja empaatial. Ideoloogia seevastu annab sulle vastuvaidlematu õiguse. Õiguse teha ükskõik mida, kui sa vaid teed seda “tõe” nimel. Ideoloog võib rüütada ennast marssali frentši, piiskopi toogasse või ajatolla turbanisse, ta kasutab religioosset sõnavara ja pühakoja rituaale, aga tema algajend ja lõppsiht on alati võim. Ideoloogia annab tugevamale üleoleku ja õiguse tappa.