Kas tolerantsus tähendab kõikesallivust?
Need sõnad annavad võimaluse uurida ministri nägemust tolerantsusest -- väärtusest, millest räägitakse viimasel ajal enam kui ühestki teisest. Minister paistab arvavat, et kõiki väärtushinnanguid, valikuid ja eluviise, mis otseselt seadustega vastuollu ei lähe, tuleb pidada olemuslikult samavõrd väärtuslikeks ning seega aktsepteerimist vajavateks. Sellest tulenevalt annab minister mõista, et seaduse piiresse jäävaid valikuid ja käitumisi ei tohiks nö avalikus ruumis taunida.
Et seesugune post-modernistlik lähenemine tolerantsuse määratlemisele ei ole aga kaugeltki ainuvõimalik ega korrektne, nähtub juba ladinakeelse sõna tolerantia tähendusest, milleks on „kannatlikkus", „kannatlik vastupidavus". Kannatlikkus räägib aga vajadusest taluda valikuid, mis ei ole meie meelest õiged ja head, mitte vajadusest pidada kõiki seaduslikke valikuid ja käitumisviise samavõrd väärtuslikuks ja vastuvõetavaks. Nii on tolerantsuse kontseptsioonis keskne koht vaheteol inimese ning tema valikute ja käitumise vahel. Tolerantsus nõuab, et suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse isegi siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida.
See, et relativistlik nägemus tolerantsusest on iseenesele vasturääkiv ja sellisena absurdne, nähtub ka sellest, et minister Maripuu, kes ühest küljest küll sellelele apelleerib, ei suuda sellele teisest küljest ise truuks jääda. Nimelt eksib ta dr Mardna käitumist hukka mõistes omaenese poolt sõnastatud põhimõtte vastu aktsepteerida inimesi sellistena, nagu nad on. Ministrilt võiks küsida, kas dr Mardnal ei ole õigust oma arvamusele, selle avalikule väljendamisele ning sellele, et tema suhtes oldaks tolerantne?
Tihti tundub, et kõige ebatolerantsemalt käituvad homoseksuaalse eluviisi propageerijad ise, tembeldades inimesed, kes vastavat käitumist rahumeelselt ja mõistuslikele argumentidele tuginedes ebatervislikuks ja ebamoraalseks peavad, irratsionaalselt homofoobideks (ladinakeelne sõna phobos tähendab seejuures „haiguslikku kartust").
Pluralistlikus ühiskonnas tuleb õppida elama endast erinevate inimeste keskel. Ent tolerantsus ei tähenda kõikesallivust, vaid nõuet respekteerida endast erinevaid inimesi olenemata sellest, kas nende valikud on meile vastuvõetavad või mitte. Vastupidine seisukoht tähendab mõtte- ja südametunnistuse vabaduse eitamist, mis kätkeb ka õigust oma mõtteid ja veendumusi avalikult väljendada.
Kokkuvõttes peame vastavalt käituvaid inimesi inimestena respekteerima isegi siis, kui oleme seisukohal, et meelemürkide tarvitamine, teise inimese kasutamine raha eest oma seksuaalsete ihade rahuldamiseks, abielurikkumine ja samast soost isikutega seksuaalne läbikäimine on erbamoraalsed teod.
Loodan, et sotsiaalminister ja huvigrupid, kes nende seisukohtadega ehk ei nõustu, respekteerivad nende väljendajaid siiski ning austavad viimaste õigust oma seisukohti avalikult väljendada, olles seeläbi nende inimeste suhtes tolerantsed. Tolerantsusest on mõttekas rääkida üksnes eeldusel, et tunnistame inimeste õigust jääda eriarvamusele.
Ideoloogiliselt sobimatute ja poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade mõistusliku ja rahumeelse väljendamise allasurumine või koguni selle vaenu õhutamiseks tembeldamine on aga samm totalitaristlikele ühiskondadele omasel sõna- ja südametunnistuse vabaduse allasurumise rajal. Selliste sammude täheldamine annab rohkelt põhjust muretsemiseks rääkides nii mõndagi riigi- ja ühiskonnaelu alustalade heakorrast.
