Aga! Kuidas ma sain välja magada, kui ma magasin sisse? See pole ju loogiline! Siit koorub välja tõsine probleem: meie kiire tempoga ühiskond ja elustiil ei ole loogilised. Kui “välja” võib tähendada sama mis “sisse”, kuidas me siis üldse milleski kindlad saame olla – arvad, et astud sisse, aga avastad end ootamatult hoopis väljast. Mõtled, et teed kellelegi välja, aga tegelikult jääd hoopis sisse.

Igapäevaelu paradoksid on tegelikult üks peamisi asju, mis elu huvitavaks teevad. Aga siiski julgeks esmasel vaatlemisel tagasihoidlikult arvata, et seda vaid juhul, kui nad on taustal. Sest kui inimene ei suuda end kõige eksistentsiaalsemates küsimustes enam konkreetselt sisse või välja positsioneerida, siis on ju päris raske aru saada, milline on tema suhe ümbritseva keskkonnaga. Aga natuke julgust ja ka sellest murettekitavast nüansist saab liikuda edasi.

Võib-olla sisse-välja-paradoksi kaudu saamegi paremini aru inimeste pidevatest paigutusprobleemidest. Kes tunneb end sees liiga vabalt, visatakse välja. Kes arvab, et ta peab tingimata välja saama, seda hoitakse sees kinni. Muudkui väljast sisse ja seest välja on vaja saada nagunii. Aga tegelikult, tuleb välja, et pole vahet – me raiskame oma aega nullnügimisele. Päädib see arutlus tõdemusega, et igasugu madam Bovaryd tahavad seda, mis neil juba on, ja ei taha seda, mida neil nagunii pole. Tuleks lihtsalt natuke (ümber) mõelda.

Päris hea on tegelikult positsioneerimisest loobuda ja paradoksi paistel sisse-välja hingata: seda ei saa ainult ühtepidi teha, järelikult ei saa ka inimene ainult ühtepidi olla nagunii. Nii hea, et ikka tagurpidi-inimesi jätkub: tagurpidi – see tähendab absoluutselt igatpidi, vabalt elu tagurpidistades ja kindlustunnet kõigutades.

Nii et tõsine probleem, mille paradoks tekitas, ei olegi probleem. Ebaloogika on uus loogika. Magage välja, sissemagajad!