Kiiruskaamerad ohustavad demokraatiat!
Tunnistan ausalt, et ei saa probleemist aru. Minu teada on Eesti maanteedel liiklusseadusega määratud maksimaalseks liikumiskiiruseks 90 km/h. Kaamerate olemasolu või puudumine ei muuda fakti, et piirkiiruse ületamine on seaduserikkumine. Seaduserikkumise eest on ette nähtud karistus ja see ei tohiks kellelegi uudiseks olla.
Täpselt samuti tuleb linnaliinibussiga sõitmiseks bussi sisenedes pilet mulgustada. Selle tegematajätmine tähendab teatud õigusnormide rikkumist ja võib kaasa tuua karistuse.
Kiiruskaamerad pole aga midagi muud, kui vahend seaduserikkumise fikseerimiseks. Ärevus on tekkinud ilmselt sellest, et uus vahend ähvardab senistest (radari või lasermõõdikuga politseinikest) märksa efektiivsem olla.
Mõnel juhul ilmselt ongi. Teisalt on kaamerad purujuhmid. Nad ei peida end põõsa taha, nad ei vaheta iga paari minuti järel asukohta ega poe eraldusmärkideta autosse. Nad ei hakka autoapteegi sisu või rehvide olukorda kontrollima ja kindlustuse kehtivust uurima. Ammugi ei ürita nad altkäemaksu välja pressida.
Kiiruskaamera pildile sattumist on imelihtne vältida - tuleb järgida lubatud piirkiirust. Ehk täita seadust. Kui keegi seadust ei riku, ei tule kellelgi ka trahvi maksta. Ning süüdistused, et kaamerad pole mõeldud muuks kui riigi rahakoti täitmiseks, langevad automaatselt ära. Kedagi ei sunnita vägisi kihutama, isegi kaamera nähtavuspiirkonnas mitte. Muidugi, kui keegi soovib vägisi oma raha riigile anda, ei saa teda keelata. Sama hästi võib ka politseiautot nähes gaasi põhja vajutada, et ilmtingimata kiiruseületamise eest trahvi maksta. Masu ajal kulub iga lisasissetulek riigile ära.
Ent kuidas on lugu väitega, et kaamerad mitte ei rahusta liiklust, vaid hoopis muudavad selle ohtlikumaks? Aeglasematest kaasliiklejatest möödumine olevat tulevikus võimatu.
Siinkohal on paslik tsiteerida Eesti Vabariigi Liiklusseaduse paragrahvi 47 lõiget 5: "Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb."
Mina saan sellest nii aru, et kui liiklus on tihe ja mööda sõita ei saa, siis tulebki üksteise sabas sõita. Kuskil pole öeldud, et kaasliiklejast tuleb ilmtingimata mööduda, kui ta liigub alla lubatud piirkiiruse. Isegi siis, kui tänu sellele langeb keskmine kiirus ja pikeneb teekonnaks kuluv aeg.
Aga jätame teemad „piirkiirus pole kohustuslik" ja „möödasõit pole kohustuslik" seekord kõrvale. Probleem pidada olema selles, et praeguse liiklustiheduse juures tuleb möödasõiduks kindlasti liikuda kiiremini kui 90 km/h. Väites on tõetera kahtlemata sees. Kui kiiruste vahe on alla 20 km/h, venib möödasõit väga pikaks ning selleks ei pruugi lihtsalt vaba teepinda leiduda - enne tuleb keegi vastu. Seega kui eesliikuja kiirus on 70 km/h, tuleb ohutuks möödumiseks kindlasti seadust rikkuda. Just sellised möödasõidud muutuvat kiiruskaamerate ilmudes võimatuks ning Tallinn-Tartu tee seetõttu ohtlikumaks.
Mina väidan, et kiiruskaamerad mõjutavad illegaalsete möödasõitude võimalusi minimaalselt. Täpselt samuti mõjutavad nad sõiduaega minimaalselt. Siin on tõestus.
Tallinn-Tartu maanteele seatakse 16 kaamerat. Tartu poole sõites tuleb mööduda üheksast, Tallinnasse suundudes seitsmest kaamerast. Kaamerad on avalikud, nende asukohad on fikseeritud ja märkidega tähistatud. Seega võib iga soovija täpselt teada, kus kaamerad asuvad.
Kaamera tegevusraadiusest Ekspressi artiklis juttu ei olnud. Eeldame, et kaamera suudab kihutaja tuvastada 500 meetri kauguselt. Äärmiselt ränk eeldus, aga reaalses elus jääb see kaugus kindlasti oluliselt väiksemaks.
Eelduse kohaselt on Tallinn-Tartu suunal kaameratest valvatud kokku 4500 meetrit. Sisuliselt tähendab see, et ainult nende 4,5 kilomeetri jooksul tuleb korralikult käituda. Tallinna linnapiirist Tartu linnapiirini on 176 kilomeetrit. Seega on 171,5 kilomeetrit ehk 97,5 protsenti kogu teest ikkagi ilma järelvalveta ja möödasõite võib teha nagu seni - kasvõi kolmanda kosmilise kiirusega.
Ent kui palju siis ikkagi aega kaotsi läheb? Eeldame normaalne liikleja hoiab tempot 90 km/h, kilomeetri läbimiseks kulub sel juhul 40 sekundit. Normaalset liiklejat tabab ülim ebaõnn ja iga kord jääb talle täpselt 500 meetrit enne kaamerat ette järjekordne vanamees Moskvitšiga, kes liigub 70 km/h. Vanameestel Moskvitšiga kulub iga kilomeetri läbimiseks umbes 51,4 sekundit ehk umbes 11,4 sekundit rohkem kui normaalsel liiklejal. Kui normaalne liikleja peab Moskvitšide sabas venima kokku 4,5 kilomeetrit, läheb tal seetõttu Tartusse jõudmiseks 4,5x11,4 ehk umbes 51,4 sekundi võrra kauem. Tartu-Tallinn marsruudil on vahe veelgi väiksem - 40 sekundit. Võrdluseks - 176 km läbimiseks keskmise kiirusega 90 km/h kulub 1 tund 57 minutit ja 20 sekundit.
Või vaatame teist varianti. Kuna piirkiiruse ületamist kuni 20 km/h võrra karistatakse suhteliselt leebelt ja järelevalve on hõre, kasutab juht seda ära ja hoiab maanteel ühtlast tempot 110 km/h. Kilomeetri läbib ta umbes 32,7 sekundiga ning linnapiirist linnapiiri jõudmine võtab 1 tunni ja 36 minutit. Kaamerate läheduses võtab ta hoo maha 90 km/h peale. Sellega kaotab ta kokku 4,5x7,3 ehk umbes 33 sekundit (teises suunas umbes 26 sekundit).
Nii et kes soovib kasutada tasulist kiirteed, siis palun väga. Iga 1 km/h üle lubatu maksab 50 krooni. Kui Tallinnast 110ga Tartusse uhada, siis teeb see kokku 50x20x9 ehk 9000 krooni ehk 273 krooni iga võidetud sekundi kohta.
