Meistriteos

Märt Väljataga ennustab Jaan Kaplinski uuele romaanile pikka iga ja klassikupõlve.;Jaan Kaplinski;“Seesama jõgi”;Vagabund, 2007.;322 lk.

Selle raamatu kohta võib kindlalt öelda, et tegu on XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteosega. Romaani sündmustik toimub 1960ndate keskpaiku ja sel on tugev autobiograafiline alus. Filoloogiaüliõpilasest nimetu peategelase tunded ja keskkond on paiguti väga sarnased Kaplinski enese eluloolistest kirjutistest tuntuga, kuid sündmustik on suurel määral fiktsioon.

Kaplinski enda kõrval on teine äratuntav tegelane Õpetaja, kelle prototüübiks on Uku Masing (1909–1985) – suur luuletaja, erudiit ja loodusesõber, ekstsentriline teoloog, misantroopne ja kinnismõtteline esseist, kes vastukaaluks 30ndatel Saksamaal kohatud bioloogilisele rassismile arendas omalaadset lingvistilist rassismi. Romaani Õpetaja jätab sümpaatsema mulje, kui jääb Uku Masingu enese kirjutistest.

Muuseas tundub, et Uku Masingust on saanud käesoleva aasta eesti proosa peateema. Aasta alguse Vikerkaares ilmus Lauri Sommeri novell ühest ta eluepisoodist ning peagi peaks ilmuma Jaan Toominga proosateos, kus ta samuti Õpetaja nime all figureerib.

Romaani sündmustik, mida antakse edasi peategelase vaatepunktist, kestab varakevadest sügiseni ja algab pisut vaevaliselt: esimesed 80 lehekülge on täidetud peategelase murega oma seksuaalse süütuse ja võimaliku ebanormaalsuse pärast ning Õpetaja radikaalsete ja ikonoklastiliste arutlustega maast ja ilmast, kaugetest aegadest ja kultuuridest. (Paljud Õpetaja teemad, seosed ja spekulatsioonid olid mulle varem tuttavad Kaplinski enda käest kuulduna-loetuna.) Seejärel aga tulevad kaunid suvised ja ajastutäpsena mõjuvad pildid Lõuna-Eesti maastikest, jalgrattasõidu psühholoogiast, puulõhkumisest ning paar suurepärast müstilise kogemuse kirjeldust.

Peategelase kiim suvel lahendust ei leia ning ta mõtted võnguvad ekstaasist raskemeelsusse ja taevase armastuse juurest lihaliku juurde. Ta ei suuda kuidagi lepitada ellu sisselõikuvaid epifaaniaid või ilmutusi ning teisalt rõvedust ja vulgaarsust. Romaani tempo hakkab kiirenema, juurde tuleb ­uusi tegelasi ning uue õppeaasta alguses käivitub tänu KGB-le intriig, mis toob peategelase ellu teatava lahenduse. Lõpuks tundub, et protagonist saab täiskasvanuks ning kogu inimkonda lapsemeelsuses ja täiskasvamatuses süüdistanud Õpetaja osutub ise hoopis jonnakaks lapseks.

Jaan Kaplinski on seni kirjutanud peamiselt autobiograafilis-dokumentaalset pikka proosat ning ulmelist lühiproosat. Tema esimene pärisromaan on suur õnnestumine ka puhtalt tehnilises mõttes. Kui algul tundub, et tegelased kõnelevad liiga raamatulike lausetega, siis aegamisi omandab ka iga kõrvaltegelane – Õpetaja naine, kirikuõpetaja, KGB-lane, partorg jt – täiesti oma äravahetamatu hääle. Omamoodi pärlid on Õpetaja luule stilisatsioonid.

Sündmustik tiheneb järjest ning muutub lõpuks päris peadpööritavaks, kuni leiab tingliku lahenduse. Mõni ots jäetakse küll ka irooniliselt lahtiseks: näiteks selgub, et KGB-le on teada peategelase plaanid minna õppima usuteadust, kuigi neid on ta jaganud ainult väga kitsale ringile.

Sisulises plaanis ühendab romaan realismi ja müstikat, olustikku ja psühholoogiat, religiooni ja poliitikat, irooniat ja suurt tunnet, metafüüsikat ja klatši. See viimane on vahest kõige kõrvalisem, kuid halvemal juhul võib hakata pälvima kõige rohkem tähelepanu. Aga sellestki pole midagi, sest “Seesama jõgi” on romaan, mida loetakse veel viiekümne aasta pärast või õigupoolest sama kaua, kui eestikeelseid raamatuid üldse loetakse. Ühesõnaga, see on klassika.