Siim Kallas: Soomlased ei armasta majandusimmigrante Eestist
Soomlased ei armasta majandusimmigrante Eestist. Taani pani paar aastat tagasi piiri kinni, et takistada teiste hulgas Baltikumist tulijate sisserännet. Euroopa Komisjoni nõudmisel see otsus tühistati. Hollandis asutati arvutilehekülg, kuhu kutsuti kirja panema kõike halba sisserändajatest, sealhulgas tulijatest Baltikumist. Mäletame Prantsuse vastuseisu „poola torumehele“. Suureks teemaks on mitmel pool Rumeeniast pärit mustlased. Meil pole muret ei poola torumeeste ega soome immigrantide ega mustlaste pärast. Meil neid palju pole. Veel?
Inimeste vaba liikumine on üks Euroopa Liidu neljast alusvabadusest. Neli vabadust – inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine – moodustavad ühtse terviku, mille eesmärk on inimeste majandusliku heaolu kasv. Inimeste vaba liikumine on mitte ainult majandusliku tähendusega, vaid see on vabadus konkreetsel kujul, see on väärtus.
Vabadus kui väärtus on otseses seoses pagulaste teemaga.
Omamoodi inertsist laienes Schengeni ala: Eesti kodanikud ei pea piire ületades dokumente näitama.
Kõik need inimesed Eestis, kes puhuvad üles hüsteeriat pagulaste vastu, käsitlevad iseenesest mõistetavana, et NEMAD võivad igale poole reisida, aga NEID TEISI meie maale küll lubada ei saa.
Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ei ole hoiakud inimeste vaba liikumise suhtes muutunud sõbralikumaks.
Täna mõeldakse paljudes riikides, kuidas inimeste liikumist piirata. Meie, Euroopa Liidu kodanike, liikumist, see tähendab.
Kui pagulaste aitamise küsimuses ei jõuta ühistele seisukohtadele, algab kodanike vaba liikumise järkjärguline piiramine Euroopa Liidu sees. Ringelnud on pehmemate ja jäigemate otsuste projektid. Näiteks võtavad riigid endale õiguse piirikontrolli ajutiselt taastada. Piiratud ulatuses on see tänagi võimalik. Eesti kehtestas ajutise piirikontrolli president Obama visiidi puhuks, Saksamaa tegi sedasama 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Nüüd on tõenäosus, et riigid hakkavad piiranguid sagedamini rakendama. Ajutistel asjadel on omadus muutuda alaliseks, nagu me hästi teame.
Mittekonstruktiivne hoiak sõjapagulaste aitamises, veelgi enam – saamatus lahendusi leida – löövad valusasti tagasi.
Paistab, et Eesti juhid kavatsevad lehvivate lippude all minna võitlusse numbrite eest. Numbrid on tähtsad, ütles mulle kunagi üks Eesti NSV Plaanikomitee tähtis asjamees. Mis on meie võit? Kvoot 970, või 560, või 50? Või ühise otsuse läbikukkumine? On siiski üsna mõttetu oletada, et „küll läheb mööda“. Plaan peab ju ikka olema, mida pagulastega peale hakata, kuidas pagulasi aidata, ja mitte ainult nendeks päevadeks, vaid paljudeks aastateks.
Pagulaste-plaan võiks olla see, mille puhul poliitilised jõud võiksid üritada jõuda konsensusele. Kas pagulaste aitamine pole mitte see teema, mille puhul võiks hetkeks unustada valijate häälte ja toetusnumbrite kalastamise? Kaasata võiks ühiskondlikke rühmi, kes on kuulutanud, et kavatsevad pagulaste aitamisel kaasa lüüa.
Euroopa Liit peab võitlema nähtusega, mida tema pole tekitanud. Euroopa Liit ei alustanud kodusõda Süürias, Euroopa Liit ei alustanud sõda Balkanil, kust lähtus eelmine suur pagulaste laine. Teema, kuidas vältida konflikte ühiskonnas, mis viivad verevalamiseni, on väga oluline. Sellega tegelemine ei aita meil tänast probleemi lahendada, küll aga on oluline tuleviku jaoks. Kuidas tõrjuda fanaatikuid? Kui palju õnnetust on nendest lähtunud!
