Siim Nestor: Kogu looming varsti tasuta!
Hoskins kutsus üles vabakutselisi loomeinimesi ehk creative’eid – näitlejad, muusikud, disainerid, fotograafid, ajakirjanikud, kirjanikud jne – lõpetama tasuta töötamise (käivitades ka facebook-grupi Stop Working For Free). Hoskins osutas süvenevale tendentsile, et “kreitivitelt” oodatakse töötamist üksnes selle eest, et tööots võimaldab neile enesereklaami ja (tulevikus oodatavalt kasulikku) märget CVs, portfoolios või diskograafias. Ja sellest tulenevale ühe lainevale tasuta-töötamise-nõiaringile, sest tellijad arvestavad, et alati on kuskil mõni pürgiv disainer, kes “logo kiirelt ja niisama valmis viskab”. Ning kui see disainer järgmise töö eest tasu eeldab, tuleb tema selja tagant järgmine tasuta otsaks valmis pürgija.
Selline olukord võtab maad ka Eestis. Tasuta loomist on mõistagi mitmesugust. Sõpruskondlikud vastutulemised. Loomeinimeste eneste alustavad väikefirmad, kes veel maksta ei suuda. Ka kogukonna (tänav, küla, linnaosa) ühiste ürituste puhul oodatakse loovinimestelt oma aja ja panuse eest raha mitte küsimist. Aga ka rahateenimiseks mõeldud masinavärgid pakuvad üha julgemini tööotsi, mille ainsaks tasuks “promo endale”. (Eestis on vist vaid näitlejatel toimiv organisatsioon, mis takistab tasuta ja alapakkumistel tsunfti hiilida.)
Iseenesest ei ole siin midagi väga uut. Praktikantidelt eeldataksegi väiksema tasu eest tegutsemist, väljamakstavad summad on lihtsalt märkimisväärselt kahanenud. Teistpidi on klassikalise hierarhia õpipoiss-sell-meister kõikuma löönud töövahendite kättesaadavus ja kasutamise lihtsus, mis ei eelda enam spetsiifilisi oskusi, ja seetõttu on “turul” varmaid õpipoisse rohkem kui kunagi varem. Mina, kes ma fotograafiast tegelikult midagi ei tea, olen teinud mõne artikli tarvis fotod iPadiga, need on toimetuses läbi läinud (no need olid väga head fotod ju! – Areeni juhataja). Ja hiljem on profifotograafid noominud, et ma võtan neilt töö. Jah. Tõsi. Paraku.
Kahtlustan siiski, et hoiak ja mõtteviis, et loominguline töö ja selle viljad, peaksid olema / võiksid olla tasuta, levib sellest, et netipiraatlus on sedasi juba pikalt harjutanud. Muusika, filmid, telesarjad, tänu digiraamatute tulemisele ka kirjandus ja – see ei puuduta otseselt piraatlust, aga siiski – ajakirjandus on kõik tasuta. (Nende kõrval on juba väga tavaline, et toimuvad prii sissepääsuga üritused klubides ja tasuta täismahus festivalid. Vaata ka: kontserdikorraldajate pahameel turu solkimisest Tallinna linna korraldatud tasuta kontserttuurist “Ei ole ükski maa”). Keegi muidugi teenib. Ja väga palju. Need on tehnoloogiafirmad. Inimene on valmis maksma tahvelarvuti, nutitelefoni, netiühenduse eest, aga mitte nii väga neisse laetava sisu eest. Kogu raha, mis jääb näiteks muusikatööstusel saamata, läheb Apple’itele, sideoperaatoritele ja Google’itele.
Ja kuidas asetub siia konteksti praegust aega sisustav lahing “heaoluühiskond on läbi kukkunud vs. kapitalism on läbi kukkunud”? Loomeinimesed elavad üha enam olukorras, kus on võitnud kommunismi maksimumprogramm “kõik on kõigile tasuta”, teisel pool on võidukas hardcore-kapitalism, üha jõukam tehnoloogiaäri – ja nende vahel kallerdab ettearvamatu kaos.
