...Ameerika psühholoogia suurkuju William Glasser vihkas psühhoanalüüsi. Ta leidis, et tänapäeva inimest ei saa lasta pikki aastaid oma probleemide küüsis terapeudi sohval vedeleda, tal tuleb aidata leida reaalseid lahendusi kohe täna, siin ja praegu.

Tema loodud reaalsusteraapia meeldis tehnokraaatidele ja tippjuhtidele, toimekatele inimestele, kel polnud aega ega huvi kaevuda sügavale minevikusündmustesse. Nad vajasid konkreetseid käitumisjuhiseid, mida segase suhte või muserdava eluvalikuga täpselt peale hakata. Aga juhtnööre hingetohter Glasser ei jaganud.

Ikka ja jälle esitas ta kriisis vaevlevale patsiendile küsimuse: “Mida sa kavatsed oma eluga peale hakata – alates tänasest?” Nimelt põhineb tema reaalsusteraapia teoorial, mille ta samuti ise välja töötas: isiklike valikute teoorial. Ta ütles: “Meil on alati valikud, ja mida parem on valik, seda rohkem on meil kontrolli oma elu üle.”

Ära raiska aega sellele, mida sa ei saa kohe praegu muuta. Tahaksid, et su tunded oleksid teistsugused, üldse kogu psüühika võiks olla kuidagi sobilikum? Unusta ära. Tunnete muutmine on pehmelt öeldes väga raske, aeganõudev vähemalt. Samuti pole mingit tolku kritiseerimisest, kaeblemisest ja süüdistamisest. Igasugu vabandused ja õigustused seisavad su saavutustel risti tee peal ees. Selget pilku oma reaalsele olukorrale segavad Glasseri arvates ka diagnoosid: arsti poolt öeldu taha saab varjata oma viitsimatust tegutseda ja ise oma seisukorra parandamiseks midagi ette võtta.

Glasserit huvitas käitumine: miks inimene ikkagi teeb neid asju, mida ta just teeb. Ja enda käitumist on võimalik ise reguleerida – see oli tema veendumus ja imeretsept.

Tegutse – see on reaalsusterapeudi keskne soovitus. Keskendu praegusele hetkele, jäta minevik rahule ja tööta välja täna toimiv lahendus. Sind aitavad su positiivsed sõltuvused.

Glasser defineeris neid kui tegevusi, mis muudavad inimese tugevamaks ja eluga rahulolevamaks, mis lisavad enesekindlust, loovust, õnnetunnet, annavad parema tervise. See on ainus tõeline eneseabi-praktika, ütleb Glasser.

Teadagi tekitab ka negatiivse sõltuvuse teenindamine mõnutunde, kuid pikemas perspektiivis see kasu ei too, liiatigi kaasneb sellega süütunne (šokohoolikuna võin seda kinnitada). Kui alkohol, kasiinod jms sõltuvused muudavad inimese nõrgemaks, siis positiivsed sõltuvused annavad elujõudu juurde.

Näiteks võib sõltuvusse sattuda igapäevasest trennist või mediteerimisest. Sõltuvusse võib jääda kalal käimisest, kudumisest, hommikuti duši all laulmisest, juurvilja söömisest, tantsimisest jne.

Glasser pakkus välja kuus kriteeriumi, mille järgi ära tunda, et oled sattunud positiivsesse, kasu toovasse sõltuvusse.

Esiteks – sulle meeldib seda teha, mis tähendab, et see ei nõua sult metsikut tahtejõudu. Ja sa teed seda hästi. Teiseks: see peab olema midagi, mis pole seotud konkureerimise või võistlusmomendiga ja millele sa pühendud umbes tund aega päevas. Kolmandaks: kui sa tahadki selle tegevuse abil paremaks muutuda, siis oled sina ainus, kes saab seda mõõta.

Neljandaks: vahet pole, kas teed seda üksi või teistega koos, sa ei sõltu teistest (välja arvatud tennis, kus sa sõltud partneri kohale tulekust).

Viiendaks: sa usud, et sel tegevusel on sinu jaoks isiklikult mingi (füüsiline, vaimne, hingeline) väärtus.

Kuuendaks: sa saad seda teha ilma ennast kritiseerimata. Kui sa ei suuda ennast aktsepteerida (häbened või nii), siis see tegevus pole positiivset sõltuvust tekitav, sest positiivse sõltuvusega kaasneb enesekindluse kasv, energilisus, parem frustratsioonitaluvus jne.

Positiivse sõltuvuse välja kujunemine võtab aega poolest aastast kuni aastani: näiteks kui iga päev tund aega jooksmas käia, siis aasta pärast te ilma jooksmata elada ei suuda. Siis kannatad ärajäämanähtude all.