Tõnu Tannberg: Suure sõja unustatud sõdurid

1914. aasta suvel puhkenud Esimene maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekorda maailmas. Tollased poliitikud, sõjaväelased, sõjateoreetikud ja laiemalt vaadates ka avalik arvamus ei osanud aga esialgu kuidagi ette kujutada vallandunud konflikti tegelikku mastaapsust ja tagajärgi. 1914. aasta suvel oldi veendunud, et hiljemalt jõuludeks valitseb Euroopas taas rahu. Sellest sõjast sai aga Suur Ilmasõda – ühtaegu nii globaalne, totaalne kui ka lokaalne konflikt, mis kestis rohkem kui neli pikka aastat, muutes oluliselt seniseid sõjapidamisviise.

Ilmasõda iseloomustas kaeviku- ehk positsioonisõda, mida võimaldasid pidada üldise sõjaväekohustuse alusel loodud massiarmeed, senisest tõhusamat kaitset võimaldav sõjatehnika (eelkõige kuulipilduja) ja moodsate kaitseehitiste rajamine. Lennuvägi uue väeliigina muutis sõjapidamise kolmemõõtmeliseks, sest sõjategevusele maismaal ja merel (sh ka allveesõda) lisandusid õhurünnakud. Nii teisenes varasem ettekujutus rindejoonest, kadus selge piir rinde ja tagala, sõjaväe ja tsiviilelanikkonna vahel. Ja “päris”-rinde kõrvale kujunes kodurinne. Ernst Jüngeri sõnul oli sel moel sõtta paisatud ühiskond silmitsi “totaalse mobiliseeringuga”.