Pisarapeletamise nipid ei aita

Mõned nutavad vähem, mõned rohkem. Mina kuulun sellesse viimasesse või sellest isegi järgmisse rühma ning iga õpetus pisarate vältimiseks on teretulnud.

Tavaliselt üritatakse takistada gaasi jõudmist silma. Siinkohal tasub teada, et inimesed, kes kannavad läätsesid, sibula hakkimisel pisaraid ei vala. Kõige tõhusamaks meetodiks peetakse lõikamise ajal ujumis- või suusaprillide kandmist. Kuna neid köögis tavaliselt käepärast ei ole, katsetasin muid õpetusi: hingasin läbi suu, hakkisin sibulaid jooksva vee läheduses või hoidsin leivakoorikut hammaste vahel. Kuulsin nippi, et esimene sibulaviil tuleb panna kõrva taha, aga see mõte tundus mulle umbluuna. Ka küünalde põletamine lõikamise ajal näis tobe.

Ühesõnaga, nii või teisiti hakkasin sibulaid hakkides pisaraid valama ja kuna juba nõukaajal soetatud sibulahakkija terad nüriks kulusid ning poest ma tollal uut ei leidnud, loobusin sibulatoitude valmistamisest üldse, kui polnud just võimalust lasta hakkida kellelgi teisel.

Abiks on terav nuga ja õige tehnika

Paar aastat tagasi järjekordsel kokakursusel õpetati meile hakkimistehnikaid ja üheks katsetusobjektiks oli sibul. Tahtsin esiti juba loobuda, kuid miski veenis mind proovima. Mis selgus? Pisaratevabaks sibula hakkimiseks piisab õigest tehnikast ja teravast noast. Kasutades õhukest nuga, on võimalik vähendada purustatavate rakkude arvu ja seega tekkiva gaasi kogust. Abiks tuleb ka see, kui sibulat kargena hoida. Selleks peab närtsinud koored eemaldama või sibulat enne hakkimist pisut sügavkülmas hoidma.

Õige tehnika reegel on lihtne: mida kauem sibul koos püsib, seda vähem väävliühendeid eraldub. Koori sibul (las juur jääb alles) ja lõika pikuti pooleks. Keera lõigatud külg vastu hakklauda ja tee sibulasse vajaliku suurusega pikilõiked, aga ära juure osa puutu, sest seal on väävliühendit kõige rohkem, samas aitab see sibulal koos püsida. Vajadusel võid teha mõned lõiked ka lapiti. Vasaku käega hoia sibulat endiselt kompaktsena ja hakka tükeldama ristikiudu. Järele jäänud juureosa võid veel teistpidi uuesti hakkida või minema visata.

Pärast seda koolitust jõudsid minu menüüsse tagasi nii sibulasalatid kui ka -pirukad. Kastmetesse ja vokkidesse lisan alati kuivatatud sibulalaastude asemel värskelt hakitud sibulat ning aeg-ajalt keedan suurte portsudena sibulamoosi, mida ka sõpradele jagan.