Hongkong ja Shanghai – kaksikud või rivaalid?
Shanghai ja Hongkong on maailma kaks vägevat pangandus- ja logistikakeskust. Need, kes Hiinaga vähe kokku puutuvad, ajavad neid kaht linna omavahel sageli segi. Mis neid ühendab, eristab ja lahutab? Kellele neist hakkab kuuluma ärimaailmas juhtiv koht?
Mõlema linna au ja kuulsus sai alguse tänu eurooplastele. Nimelt sundis Suur-britannia pärast 1842. aastal võidetud -oopiumisõda Hiina keisrit avama võõr-riikidele kauplemiseks viis sadamat, nende hulgas Shanghai, ning andma Hongkongi “igaveseks ajaks” Inglismaa valitsemise alla. Sestpeale algaski mõlema, tol ajal suhteliselt tähtsusetu kalurilinna ülikiire areng. Shanghai oli 20. sajandi alguses Hiina ja kogu Aasia suurim ja kaasaegseim linn, kuid pärast kommunistide võimuletulekut 1949. aastal avanes emamaast eraldatud Hongkongil võimalus Shanghaist kaugele ette minna. Ent 1990. aastate alguses andis Deng Xiao-ping Shanghaile panganduse ja bisnise taasarendamiseks rohelise tule.
Shanghai tõus maailma esiritta on Hiina keskvalitsuse jaoks auküsimus – tõestamaks, et ka Mandri-Hiina on võimeline enda rüpest kasvatama üleilmset ärikeskust. Samas pole konkureerimine Hiina erimajanduspiirkonna Hongkongiga võitlus elu ja surma peale, nad pigem täiendavad teineteist. Geograafiliselt on mõlemad linnad oma regioonis ülitähtsad: üks on Pärlijõe delta ja majandusmootor, teine kannab sama rolli hiigelsuures Jangtse jõe deltas. Hongkongi eeliseks on “tarkvara” – rahvusvaheliselt tunnustatud juriidiline, majanduslik ja reguleeriv raamistik, kõrge haridustase ja liberaalne meedia. Hiina ja inglise keele paralleelne kasutamine äris annab talle ainulaadse koha maailmas ja aitab pürgida pigem globaalse Londoni-mudeli poole. Shanghai eelised on geograafia, suurus ja juurdepääs ülejäänud Hiinale. Shanghai on seega rohkem nagu Tokyo või New York, pakkudes ettevõtetele platvormi oma tegevuse koordineerimiseks kogu Hiinas. Shanghai on suurem, Hongkong on aga avatum.
Elan Shanghais, kuid satun tööalaselt ja reisides ikka ja jälle Hongkongi. Mõlemas on tohutul hulgal kokku pressitud pilvelõhkujaid; mõlema linna õhtutuledes siluetid pakuvad vapustavaid vaatemänge. Kui üks linn on rajanud järjekordse ülikõrge pilvelõhkuja või avanud maailma kõrgeima hotelli ja restorani, on käes teise linna kord see omakorda üle trumbata. Lähemalt vaadates leiab aga Hongkongis ka palju erinevat: vasak-poolne liiklus, kõrgemad hinnad (välja arvatud välismaa luksusbrändidel, mis on kõrge maksumäära tõttu Mandri-Hiinas üle mõistuse kallid), harjumatult viisakas liiklus, trügimise-rögastamise puudumine. Klantsivast linnakeskusest kaugemale jäävad tagahoovid on aga mõlemal linnal ühtmoodi räpased, kuritegevus on Hongkongis suuremgi probleem kui sotsialistliku taustaga Shanghais.
Shanghailased, kes end üldiselt ülejäänud hiinlastest paremaks peavad, kiikavad Hongkongi poole väikese imetluse ja kadedusega ning käivad seal heameelega luksuskaupu shoppamas ja kultuursemat elukeskkonda nautimas. Samas väidavad shanghailased enesekindlalt: küll me neile varsti järele jõuame ja möödagi läheme! Hiina turistide hüppelise kasvu tõttu võib viimasel ajal hongkonglaste juures tajuda alavääristavat suhtumist mandrihiinlaste ja nende kultuurituse aadressil. Samas olen just Hongkongis oma nahal kogenud turistide lihtlabast petmist, näiteks luksusrestoranis arvete suuremaks kirjutamist või odava Hiina veini villimist importveini pudelitesse. Shanghais elatud kuue aasta jooksul pole mul selliseid seiku ette tulnud.
Tunnen Shanghais mitmeid Hongkongi ärimehi. Üks neist, kinnisvarasektoris töötav härra Chen, peab Shanghai elukeskkonda paremaks kui Hongkongis.
“Siin on rohkem ruumi, korterid on avaramad ja soodsama hinnaga. Hongkongis ma endale sama raha eest nii head elu lubada ei saanud. Ka äris on siin palju suuremad võimalused – selja taga on ju miljardiline Hiina turg.”
Küsimusele, kuidas vabas ühiskonnas üleskasvanu Hiina riigikorraldusega kohaneb, vastab ta: “Tead, mul pole poliitikast sooja ega külma. Niikaua kui Hiina valitsus laseb mul oma äri ajada, olen rahul. Lõppude lõpuks oleme ju kõik hiinlased ja meil on sama kultuuriline taust.”
Samasugust juttu kuulen ka mitme teise Hongkongi ärimehe suust. Ilmselgelt aga kõik nende kaasmaalased oma väärtusi rahaks ei vaheta, mida näitavad ka viimase aja sündmused Hongkongi tänavatel. See on aga juba teise artikli teema.
