Kurrunurruvuti - saare õnnemaa
Esimest korda Brunei nimega kokku puutudes polnud mul täpset ettekujutust ei Brunei asukohast ega tema fantastilisest loodusest. Kuid kui läinud sügisel leidsin oma postkastist reisibüroo pakkumise soodsateks kevadisteks lendudeks Kagu-Aasiasse, ei tekkinud mul hetkekski mõtet see pakkumine kasutamata jätta.
Igal Brunei perel oli vähemalt kaks, aga tavaliselt kolm või neli neljarattalist sõpra. Kuna kütuse hind on peaaegu olematu (tänu riigi dotatsioonile ja faktile, et Brunei Sultaniriigis ei ole kodanikele kehtestatud mitte ühtegi maksu), siis bruneilased naljalt jala ei käi.
Bruneilaste elumajad on üsna ruumikad. Tihti elab ühes ja samas majas mitu peret. Nii ka sõbranna Siti majas, kus elasid tema ise oma viie lapsega, tema vend ja teenija pere. Sama krundi peal oli Siti majaga kokku ehitatud vanemate maja, kus elasid tema ema ja isa, kolm õde oma peredega ja paar venda, kes ei olnud veel abiellunud.
Juba esimesel õhtul saime proovida meie jaoks eksootilisi roogi, nagu magus jamsisupp ja tundmatu koostisega väga magus heleroheline pasta, maitsev maisi-munasupp, krabiliha ja traditsiooniline karrikana.
Kõik kohalike tarbitavad lihatooted peavad olema halal (halal – moslemile lubatud), mistõttu ei saa õiged moslemid läänemaailmas lihatooteid tarvitada, kuna need ei pruugi olla (tõenäoliselt ei olegi) halal. Isegi mitte-halal tootega kokku puutunud taldrik ei ole enam õigele moslemile sobilik. Ka alkohol on Bruneis keelatud.
Väljas säras päike kõrgel ja sooja oli, nagu ikka, üle 30 kraadi. Brunei asub liigirikkal troopilise kliimaga Borneo saarel, mida läbib ekvaator mõnisada kilomeetrit Bruneist lõunas, ning merevesi Bruneis on alati sama soe või soojem kui õhk. Meile tundus algul kummaline, et kohalikud ei veetnudki päevi rannas ega vees, kuigi soe merevesi oli ju nii kättesaadav. Nad eelistavad pigem midagi huvitavamat, nagu surfamine, snorgeldamine ja sukeldumine või ka veesuusatamine. Ja kui bruneilane läheb ujuma, siis ei pane ta selga mitte bikiine, trikood ega ujumispükse, vaid läheb vette T-särgi ja dressipükste või retuusidega.
Paadisõit Selirongi-nimelisele saarele mangroovipuid vaatama võttis aega umbes 40 minutit. Saare pinnale astumine ei olnud lihtne, nimelt tuli ennast enne piirivalvepunktis registreerida ja sealt tulid grupiga kaasa kaks relvastatud piirivalvurit. Kuna mangroovide puit on hinnaline, pidavat tihti juhtuma, et naaberriigi Malaisia kodanikud tulevad saarele puitu varastama.
Mangroovimets ei vasta aga mitte kuidagi eestlase ettekujutusele metsast. Tegemist on vees ja mudas kasvavate puudega, millel on lausa viit sorti juuri – lisaks maa sees olevatele juurtele ajab puu lisajuuri nii ülevalt alla kui alt üles. Pinnas, millel ta kasvab, on pehme muda, mille peal kõndimine võimatu.
Lubatud liigirohkusest nii flooras kui faunas õnnestus meil oma retkel näha ühte kohalike sõnul haruldast loomakest klangat, kes oli hirmunult kinnitunud puutüvele ega liikunud edasi ega tagasi; ühte oravat, tervet armeed sipelgaid ja pisikesi mudasse kaevuvaid krabisid. Nägime ka üsna mitmeid makaake, kes elasid lausa südalinnas ja kellest soovitati eemale hoida, kuna nad varastavad asju ja pidavat hammustama.
Jerudongi linnas asub Brunei lõbustuspark, mis ehitati paarkümmend aastat tagasi sultani 50 aasta juubeliks. Tänaseks on paljud atraktsioonid juba veidi kulunud ning osa on hoopiski kinni pandud, kuid sellele vaatamata on lõbustuspark kohalikele peamine vaba aja veetmise koht. Kuna baare ega ööklubisid Bruneis ei eksisteeri, siis noortel ei olegi mujale minna kui ainsasse lõbustusparki, mis töötab ainult laupäeva õhtuti ja kus seetõttu kohtab igal laupäevaõhtul tohutut rahvahulka. Sissepääs sinna on kõigile vaba, maksta tuleb aga atraktsioonide kasutamise eest.
Kui muidu tundub kogu riik olevat väga vaikne ja rahulik, siis laupäeva õhtul näeb Jerudongis rahvamasse siirdumas lõbustuspargi poole igast suunast, umbes nagu Tallinnas laulupeole.
Kella poole üheteistkümne paiku lõpetati kõik atraktsioonid, pered läksid kodudesse, aga noored jäid hängima. Paljud neist tundusid mingi aine mõju all olevat. Hiljem selgus vestlusest kohalikega, et noorte hulgas olevat ecstasy ja muud mõnuained üsna levinud ja kättesaadavad.
Brunei rahvas on maadeavastajate reisikirjades ära märgitud just selle tõttu, et nad on sajandeid elanud jõesuudme mudasse vaiadele ehitatud külades. Alles 1906. aastal rajati kaldale esimene suurem ehitis – sultanipalee. Tänapäeval eelistab enamik bruneilasi siiski kindlal pinnasel elamist. Samas ei ole veepealsed külad kusagile kadunud, sest osa rahvast soovib kanda edasi traditsioonilist eluviisi nn vai-majades.
Kogu transport veepealse küla ja kalda vahel toimub veetaksodega, väikeste mootoriga puupaatidega, kuhu mahub ehk kümmekond inimest. Veepealne küla oli muidugi elamus omaette. Majad on äärmiselt lihtsad, aga väga ruumikad. Tavaliselt koosnevad need suurest köögist ja eluruumist, mis meenutab pigem suurt ja laia koridori. Magamistubasid on palju ja neid saab vastavalt vajadusele juurde ehitada. Elekter, veevärk ja kanalisatsioon on olemas; iga maja külge on paigaldatud õhukonditsioneer, mis toodab tubadesse veidi jahedamat õhku. Ka siin elab ühe katuse all koos mitu peret ja mitu põlvkonda.
Väga põnev oli näha lausa maantee ääres asuvaid naftapumpasid [kohalikud hüüdsid neid eesliteks (donkeys)], mis nägid välja nagu käsipumbad, millest Eestis ehk veel praegugi mõne väikelinna tänavanurgal ämbritega vett käiakse toomas. Ainult naftapumbad on veidi suuremad, paari-kolme meetri kõrgused.
Naftat puuritakse Bruneis nii maa alt kui merepõhjast. Mere kaldalt on näha mitut naftapuurimistorni, mille põlevad tipud paistavad mitmekümne kilomeetri kaugusele.
Päike loojub Bruneis alati peaaegu ühel ja samal ajal, kella kuue – poole seitsme paiku õhtul. Pärast seda on kohe kottpime. Päikeseloojangu värvid aga väärivad kindlasti oma silmaga vaatamist.
Kuniks jätkub naftat, kestab sultani rikkus, millest tuleneb riigi õitseng ja rahva heaolu. Tegelikult peaks sultanil jätkuma varandust ka mitmeks sajandiks pärast seda, kui naftamaardlad on tühjaks pumbatud. Tema Majesteedi üüratu rikkus on Bruneis tavaline jututeema. Rahvas ei räägi sellest mitte halvustavalt, vaid uhkuse ja rahuloluga, sest sultani heaolu kindlustab ka rahva heaolu.
Meil jäi tutvumata džunglirahva traditsioonilise eluviisiga nn pikas majas, kus kogu suguvõsa elab ühes pika koridoriga majas ja kus on säilinud kõik pärismaalaste traditsioonid. Seda enam on aga põhjust esimesel võimalusel tagasi minna.
Kuna Eestist Bruneisse on nii pikk tee, siis ei ole mõtet kohapeal olemiseks alla kümne päeva planeerida. See-eest aga võib sõitu rahulikult kavandada ükskõik millisele aastaajale, sest soe päikesepaiste, kookospähklid ja banaanid ning vahetevahel värskendust pakkuvad soojad vihmahood on kindlustatud aasta läbi.
Olen kindel, et käisime ühtlasi ära Kurrunurruvuti saarel – Brunei mererannad vastavad täpipealt Pipi Pikksuka raamatust tuttavatele kirjeldustele.
