Pariisi maa-alune salalinn
Kerge kopitusehais ninna tungimas, jalutan kesk sirgeks müüriks laotud inimluid. Seisuste vahel vahet tegemata lebavad kõrvuti nii üliku kui teenri jäänused, sümboliseerides inimestevahelist võrdsust - kui mitte elu ajal, siis vähemalt pärast surma.
Pariisi linna all asub ligi 300 km pikkuste keerdkäikudega "salalinn", mille tänavad jooksevad maapealsetega paralleelselt, kandes tihtipeale samu nimesidki. Katakombidele pandi algus juba Rooma ajal kipsi- ja paemurruga, mis pikapeale kolis maa alla. Intensiivne, ehkki rangelt reguleeritud kaevandamine jätkus aastani 1813, mil see keelustati. Seejärel loodi osasse sellest munitsipaalhauakamber ning siia toodi üle mitme Pariisi kalmistu "asustajad", kuna kalmistud olid hakanud naabruskonna elanikele haigusi põhjustama. Lisaks sellele on katakombe kasutatud mitmesugusel otstarbel, näiteks pelgupaigana II maailmasõja ajal. Külastajatele on väike osa sellest olnud avatud juba 19. sajandi keskpaigast.
Avalikkusele avatud katakombide sissepääsu tunneb ära vaid selle juures lookleva järjekorra järgi. Ei mingeid suuri silte, maa peal seisab vaid kitsa musta uksega pisike maja. Kohe pärast pileti ostmist juhatatakse külastajad seal keerdtrepist alla. Maa-aluseid kõrvaliste soppidega koridore lõikavad siin-seal vanglavõred ning avatud võretatud uksed, mis tekitavad paranoia selja taga ukse sulgumisest ning igaveseks sinna jäämisest. Siiski, põnevustunne võidab klaustrofoobia, innustades tõttama aina allapoole mööda siledaks kulunud teed.
"Arrête! C'est ici l'empire de la mort" *
Kuue miljoni inimese luud on ühtlase pooleteise meetri kõrguse müürina laotud kilomeetripikkuse koridori seina äärde. Müüri laiuseks olevat 18-27 meetrit. Esireas korralikult reieluud, sekka hästi säilinud kolpasid. Katkised ning pisemad luud visatud tahapoole seina äärde. Kõik luud olevat paigutatud süstemaatiliselt vastavalt oma päritolule, kalmistu nimi juures. Esmamulje on üsna õõvastav, kuid selle ümbrusega harjub kiiresti. Pikapeale kipub ununema, et need luud on tegelikult kuulunud kunagi elus olnud inimestele, ning tegu tundub olevat pigem osaga mingist dekoratsioonist. Maa all on alati stabiilne temperatuur, kohati tilgub laest kondenseeruvat vedelikku.
Üksluine miljöö muudab jalutuskäigu lausa tüütavaks, eriti kui prantsuse keelt ei oska ega mõista silte, millega hauakamber on liigendatud.
Mitte vaikus, vaid teine maailm...
Suurem osa katakombidest on turistidele suletud. Illegaalsusele vaatamata on Pariisis arvukas katafiilide subkultuur. Need inimesed on Pariisi maa-alustest katakombidest väga huvitatud ning tunnevad sealset käikude süsteemi läbi ja lõhki, olles hoolikalt kaardistanud kogu ala. Käike tundmata on oht eksida ning enam väljapääsu mitte leida. Eks sedagi juhtub. Öö varjus ronivad katafiilid ventilatsiooni- või kanalisatsioonišahte pidi maa alla.
Ehkki paranoiline kujutlusvõime tahaks kohe satanistlikke riitusi või sadistlikke piinamisi ette kujutama hakata, on katafiilide huviks peamiselt rahumeelsed maa-alused jalutuskäigud, piknikud või reivid. Mõned lausa elavad seal.
Praegu kolmekümne kahe aastane pariislanna Delphine Bacri sattus katakombide illegaalsesse ossa umbes kuus-seitse aastat tagasi koos katafiilidest sõpradega. "Esimene sissekäik oli kinni, kuna politsei oli selle juba avastanud ning sulgenud. Tuli leida teine sissepääs. Läksime seinast väljaulatuvaid metallastmeid pidi alla, nii oli võimalik järk-järgult uue keskkonnaga harjuda. Seal all on täiesti teine atmosfäär kui maa peal. See pole isegi mitte vaikus, vaid justkui hoopis teine maailm, alternatiivne ühiskond." Palun Delphine'il jutustada oma maa-alustest muljetest.
"Seintele on rohkelt kritseldatud, osa märkmeid on kirjutatud üle saja aasta tagasi, teised vaid mõne aasta vanused. Selles mõttes on väga kummaline seda vaadata ning aega tajuda. Maa all aeg justkui seisaks. Kohati oli tunnel äärmiselt madal ja kitsas, nii et pidi lausa roomama. Kõige vapustavama mulje jättis mulle üks suuremat sorti ruum, mis oli täis skulptuure. Saali keskel asus sammas, millele oli ringiratast tahutud hulgaliselt skulpturaalseid portreesid. See oli lihtsalt vapustav ja imekaunis, jättes maa all hulga võimsama mulje kui näitusesaalis. Veetsin katakombides kokku ligi viis tundi, kella kahest öösel hommikul kuue-seitsmeni. Ega kauem poleks jaksanud ka, seal all oli väga niiske ja k&u uml;lm, isegi vaatamata sellele, et mul oli palju riideid seljas.
Erinevalt allaminekust on väljatulek märksa šokeerivam, kuna kogu reaalsus jõuab ühekorraga kohale, samas kui paari tunniga oled juba jõudnud tsivilisatsiooni ära unustada."
2004. aasta septembris avastas politseiüksus treeningul katakombidesse peidetud amfiteatrit meenutava kambri, kus asus kinosaal koos väikese kuskussirestoraniga. Maa pealt olid alla juhitud elektri- ja telefoniliinid.
Filmikogusse kuulus valik filme 50. aastate kinoklassikast tänapäeva thriller'iteni. Kolm päeva hiljem, kui politsei naasis asja uurima, oli maa-alune amfiteater tühjaks tehtud, põrandal vedelemas silt: "ärge püüdke meid leida!"
* - (Peatu! See on surma impeerium)
