REISIARVUSTUS: Paljasjalgsete pilootide juures
Paljasjalgsete pilootide juures
Marsruut: Male-Kuredu
Hinne 5 (5 p süsteemis).
Ülar Tikk
“Tere päevast! Alustame oma lendu Kuredule. Lennuaeg 40 minutit, lennukis ei ole tualettruumi. Kuumuse peletamiseks võite lehvitada istmetaskus olevate kiletatud ohutusjuhenditega.” Sellised napid juhised annab Malé rahvusvahelise lennujaama vesilennukite terminalist lahkuva Twin Otteri pardasaatja. Kes on paljasjalgne, nagu ka piloodid. Kõik see võib juba enne õhku tõusmist tekitada veidi kõhedust, kuigi lendurite ülejäänud vorm on vägagi korrektne – lühikesed püksid, valge särk ja kuldsed pagunid.
Maldiivid on üks maailma väiksemaid maid nii rahvaarvult kui ka maismaa pindalalt, kuid see-eest on neil maailma suurim vesilennukompanii. Trans Maldivian Airways (M8) tekkis paar aastat tagasi samanimelise firma ja Maldivian Air Taxi ühinemisel. Konkurentsiametit polnud vist Maldiividel veel välja mõeldud ja niigi prisked piletihinnad ühinemisest odavamaks ei läinud. Ligi kahesaja piloodi (neist paljud on kolmekuulise tsükliga külalispiloodid) ja 46 vesilennukiga TMA lennutab aastas ligi miljon turisti. Kanadas valmistatud de Havilland Twin Otter on üks õnnestunumaid lennukeid oma klassis. Nagu nimigi ütleb, on sel õhusõidukil kaks propellermootorit ja ta võib maanduda maal, vees või lumel, all siis vastavalt kolm ratast, kaks pontooni või suuska. Ka TMA lennukitele pannakse pontoonide asemel rattad alla, kui nad Maldiividelt Kanadasse(!) hooldusse lendavad.
TMA peab ühendust Malé lennujaama (mis asub tegelikult pealinna Malé kõrvalsaarel Hulhulel) ja 60 pisikese kuurordisaare vahel. Siililegi on selge, et mõnesajameetrilisele maalapile lennujaam ei mahu, see-eest merepinda aga jätkub. Muidugi, “oma” saarele saaks ehk ka laevaga, aga kuuetunnine laevasõit on küll viimane asi, millest te pärast 12tunnist tšarterlendu unistate. Siin tulebki appi TMA. Printsiibil “õhtuks iga … oma koju”, sest öösel nad ohutuse huvides ei lenda. Pileteid otse reisijale ei müüda, lennukohad tulevad koos hotellibroneeringu või pakettreisiga.
Ikka ja jälle paneb mind imestama see, et keset lõunamaist segadust on TMA kujul olemas kindel, ohutu ja usaldusväärne firma õigel ajal õigesse kohta jõudmiseks. Niisiis, suurest lennujaamast väljudes leiab teid agent, kes ulatab pardakaardi ning aitab raskema pagasi taas ära anda. TMA ei ole väga noriv pagasi kaalu suhtes ja kuni 30 kg inimese kohta on olnud OK. Edasi bussiga vesilennukite terminali, jahedad märjad käterätid ja joogid. Siis selgub ka edasilennu täpsem aeg. Siidikäppadele siinne lenduritöö ei sobi, sest kapten ja esimene piloot tegelevad võrdselt nii reisijate kitsukest redelit mööda lennukisse aitamise kui ka pagasi peale- ja mahalaadimisega. Sageli on 16kohalise lennuki viimane pingirida täidetud hoolikalt kinnitatud pagasiga. Raskemal juhul, nagu sukeldujatel ikka, võivad osad kotid reisida ka järgmise lennuga.
Ja siis – veelt õhku! Lennusõit on “päris”, ilma autopiloodita ja mõningate õhuaukudega. Läbi pilvede ja üle maaliliste korallsaarte ja -riffide.
Mis puudutab Maldiividel paljajalu lendamist, siis see on saanud Twin Otteri pilootide üleilmses vennaskonnas legendiks. Piloodid ise ütlevad, et tunnetus on hoopis parem ja niimoodi lendaks igal pool, aga mujal on pagana külm.
Aga mingi tšombe nende Otteri pilootide jalanõudega ikka on, sest kord Ecuadori džunglisse raiutud savimudasele rajale maandudes olid Twin Otteri kaptenil jalas säravmustad lakk-kingad. Aga see on juba hoopis teine lugu.
