Ainult staarid saavad abi
Toeta.ee elab juba üheksandat aastat silmatorkamatult oma elu, peegeldades kitsikust, nõutust ja häbi ilma erilise lärmita. Siin ei kenitleta seltskonnafotodel, ent ka ei kallata üksteist parastavate kommentaaride sopaga üle. Pigem toetavad hädasolijad üksteist hea sõnaga. Raha on kogunenud selle aja jooksul aga palju vähem kui oodatud.
Kaheksa aastaga on laiali jagatud 13 238 krooni. Kui võrrelda seda ühe krooni kaupa kogunenud summat sadade murekirjadega, milles omakorda vajatakse elus püsimiseks sadu ja sadu kroone, on selge, et portaal on suutnud leevendada väga väheste muret.
Kas majanduskriis on kaastundlikud inimesed nahka pistnud? Seda mitte. Ent selleks, et abi saada, peab oma mure riputama palju suurema kella külge kui tagasihoidliku külastatavusega netikülg.
Raha tuleb telest
Mõnikord aga hakkab abipakkumine kuidagi tuure koguma. Konks on selles, et palve peale peab mõne (soovitavalt tele-) ajakirjaniku süda härdaks minema.
Nii juhtus näiteks Virumaa naise Malvega, kes küsis toetust oma 24 kassiga varjupaiga ülalpidamiseks. Tema arvele laekus sada krooni. "Ka see on väga hea," ütles ta. Siis aga härdus kodutute kasside teema peale üks naisteajakiri ja pärast artikli ilmumist oli korraga abistajaid rohkesti. Seda adusid ka kassid, nii et praeguseks on Malve varjupaigas neid juba 32 ning kaheksa kodutut kõutsi ootavad järjekorras.
Rahakogumise lumepall läks möödunud aastal veerema ka noore maovähki põdeva õpetajanna appikutse peale. Tema raskustest lugesid tema endised õpilased ning nad kogusid oma lemmikõpetaja välismaiseks raviks kümneid tuhandeid kroone. Paraku jõudis vähk ravist ette.
Inimene pole kala
Kõige "kuulsamaks" on aga saanud Tabivere poiss Nestor. Tal on ihtüoos - haruldane kalasoomustõbi.
Kui Nestor sai kaheksa-aastaseks - aastal 2004 - pani tema ema Liivi portaali üles abipalve: peres on viis last, aga Nestori naha salvimiseks kulub umbes 6000 krooni kuus. Kui jõukamates riikides saab selle haiguse põdeja kulutada mitu kilo salvi, siis meie hindade ja elatustaseme juures saab kulutada paarsada grammi. "Äkki kellelgi poleks rahast kahju," küsib Nestori ema Liivi tagasihoidlikult, "saaks veeta korralikud jõulud koos väikeste kingituste ja korralike kreemidega."
Esialgu ei äratanud palve tähelepanu.
Siis aga tehakse Nestorist dokumentaalfilm "Inimene pole kala" (Simm, Laiapea). Paari kuu pärast raporteerib ema portaalis, et nad on saanud 1100 krooni ja muinasjuturaamatuid. Iga kuu laekub kahelt annetajalt arveldusarvele mõnisada krooni ja Nestori ema ei ole tänusõnadega kitsi. Nad saavad ka Prantsuse kreemitootjate katserühma. Kreem mõjub hästi. "Ma pole julgenud küsidagi, mis siis saab, kui need kolm kuud läbi saavad, ja palju need Prantsusmaalt toodavad kreemid-salvid ka tegelikkuses maksavad," muretseb ema. Neil on üüratud veearved ühistule võlgu ja vanniõli ja meresoola eest peab samuti maksma.
Kui murelugu on ilmunud teles, s.t jõuab pildi ja häälega tuhandete inimesteni, siis leidub abistajad ikka. Nestorist sai suisa reklaamipoiss, kelle näoga üleskutsed rippusid tänavatulpadel, tuues sellega ligi pool miljonit krooni abi paarikümnele sama haiguse käes vaevlevale lapsele.
Hiljuti sai tahtmatult kuulsaks ka Jelena, kellel on kaheksa last, sms-võlad, töötu mees... ja lein aasta tagasi hukkunud seitsmeaastase poja pärast. Jelena käib hommikuti kuuski istutamas - kroon viiskümmend saab tükist. Kolm tundi istutab, poole kaheksaks, kui lapsed hakkavad kooli minema, on ta metsast tagasi.
Seni, kuni televisioon vapra naise loo portaalist üles noppis, oli vaid üks annetaja enne jõule perele üle kandnud 500 krooni ja teine pakkunud riideabi. Telelugu liigutas aga paljusid. "Mõnikord aitab väga ka lihtsalt hea sõna," ütleb Jelena ja lisab: "Eestis on nii palju neid, kes lihtsalt istuvad ja ei räägi oma murest."
