Andrei Hvostov: Eesti kui rahvuspark

Pagulasküsimus on paisanud eesti rahvuse 19. sajandist otse 21. sajandisse. Käib täiskasvanuks saamise valuline protsess.

Elasin eelmisel aastal terve kuu Gotlandi saarel Visby linnas. Ümbrus oli õdusalt tuttavlik – vanalinn meenutab Tallinna, pankrannik ja kadakad Saaremaad. Visby tänavatel kekslevad lapsed on täpselt samasugused nagu näiteks Võsul, Lahemaa kuurordis, kus ma sagedasti aega veedan. Samamoodi heledapäised ja heledasilmsed.

Nii oli see terve maikuu jooksul. Ent kuu lõpus Visby tänavapilt muutus – mandri-Rootsist hakkasid saabuma kooliekskursioonid ja need lapsed olid juba hoopis teistsugused. Ütleme, et vahemerelised tüübid, tõmmud, mustajuukselised, ent samas täiesti rootsikeelsed.

Kas selle pärast või lihtsalt koduigatsusest, aga mul tekkis korraga tunne, et heakene küll, olen Gotlandi nüüd näinud, aeg ära minna. Tagasi Lahemaale, oma armsasse rahvusparki.