Batuudikeskuses invaliidiks. Kes maksab taastusravi?

Batuudikeskuses õnnetult kukkunud Eero-Erkki Rebasel kulub taastusraviks tuhandeid eurosid. Miks ei kindlusta batuudikeskus külastajaid õnnetuse vastu?

„Ma ei tunne valu,“ ütleb 37aastane Eero-Erkki Rebane.
Vaevumärgatav higikord immitseb tema laubal. Eero paksud ja pikad šatäänid juuksed on hooletult kuklasse krunni keeratud.
Rebane oli innukas lumelaudur ja rattur. Kõrged lumised mäed olid veel poolteist aastat tagasi tema teiseks koduks. Saltodest ja trikkidest sai ta oma igapäevase adrenaliinilaksu.
Justkui oma saatust ette teades pani Eero kunagi oma meiliaadressiks mitte oma nime, vaid astaroosna. Oсторожно. Venekeeles „ettevaatust“.
Vihma sadas, kui ta 27. septembril 2013 hommikul Tallinna batuudikeskusesse Skypark jõudis.
Kell oli 10. Nii vara hommikuti ei ole seal veel lapsi möllamas. Eero tahtis enne lumelauahooaega topeltsaltosid harjutada.
Üks salto läks viltu. Mees maandus kaelaga batuudiservale. Valu ei olnud, kuid Eero kuulis, kuidas kaela juures käis krõps. Jalgu ta enam ei tundnud, neid liigutada ei saanud. Ta palus kutsuda kiirabi. Põhja - Eesti Regionaalhaiglas tehti talle operatsioon. Selgus, et Eerol on kuues ja seitsmes kaelalüli katki. Seljaajunärv sai muljuda.
Eero, viieaastase tütre isa ja perepea, ainsaks sissetulekuks sai invaliidsuspension 280 eurot kuus.
Mees on viimased 18 kuud elanud sellises Eestis, kus on vähe pistmist rõõmu ja lootusega. Taastusravi on Eestis korraldatud nii, et selleks peavad inimesel olema ustav perekond, (füüsiliselt tugevad) sõbrad ja palju raha.
Aga kas taastuda oleks rahaliselt lihtsam, kui batuudikeskuste külastajad oleks võimalike õnnetusjuhtumite vastu kindlustatud?