Mõni minut hiljem ilmub maja välisuksele halli pintsaku ja teksapükstega Laimonis Java (82). Viktor on kohtudes väga õnnelik, Laimonis hoiab end tagasi.

Viktor, suur õunakast süles, järgneb vanale mehele pimedasse pikka koridorri ja sealt edasi tuppa.
Kööktuba on kütmata, kõrges laes hingitseb lambike. Vanade elektrijuhtmetega kaetud seintelt koorub värvi, ainsat akent katab ilmetu palakas. Nurgas istub suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud naine, Laimonise abikaasa, suur kass süles.

Keset seda viletsust seisab kirev pidulaud. Keset lauda toa ainus värvilaik, punane alpikannipott, selle kõrval napsupudel ja koogikesed, lihapirukad, kohviserviis kuuele.

Laimonis ja Viktor istuvad kõrvuti. Esimene neist on ajaloolane, Läti entsüklopeedia üks koostajajatest, teine Eesti edukas põllumajandusettevõtja.

„Ma ei usu!“ ütleb Laimonis vene keeles mitmendat korda, “ma ei suuda uskuda lihtsalt.“
Kõik toas viibijad naeravad, kuid Laimonisel on tõsi taga. Vanal mehel ei ole mingit tahtmist uskuda fakti, mis ta elu sassi lööb.