Eesti moslemid lihahädas

 (126)
                 
Eesti moslemid lihahädas
Verine vajadus: Soomes ja Rootsis tegutsev kaupmees Imran Malik ütleb, et Eesti keeld loomi verest tühjaks lastes hukata jätab siinsed islamiusulised ilma usukohasest leivakõrvasest.
Annika Haas / Eesti Ekspress
Moslemitele sobiv halal-liha tuleb Eestisse piiri tagant ja põranda alt, sest loomakaitsjad ja ametnikud peavad loomade verest tühjaks laskmist piinamiseks.

Imran Malik kobab käega õrnalt oma habetunud kõri kallal, otsides kohta, kus tuiksoon nähtavale ilmub. Just sellisesse kohta tuleb asetada nuga ning siis kähku ja otsustavalt tõmmata; nii, et korraga katkeksid arter, veenid ja hingetoru. Tapetava pea peab olema pööratud Meka suunas ning enne, kui nuga oma töö teeb, peab lihunik olema lausunud, et alustab toimingut Allahi nimel, kellest keegi pole suurem.

Veri voolab kehast välja ruttu. Ehkki surija võib väriseda ja tõmmelda minuti või isegi enam, ei tunne ta Maliki kinnitusel enam valu, sest šokk ja verekaotus lülitavat aju välja esimesena. Peagi pole verest tühjaks jooksev loom – kelleks võib olla lammas, lehm, kana või koguni kaamel, kuid mõistagi mitte kunagi siga – enam midagi muud kui islamiusulistele pruukimiseks sobilik halal-liha.

Ehkki põlisrahval võib olla raskusi selle märkamisega, on halal-liha Eestis tõsine defitsiit.

Loomadele piina ja kannatuste tekitamist ei saa lubada

30. septembril 2011 saatis härra Imran Malik põllumajandusministeeriumisse kirja ja teatas, et tahab avada Eestis halal-liha valmistava tapamaja, kus loomi tapetaks islami kombe kohaselt. “Oleks kena, kui te lubaks meil loomi tappa religioossel viisil, sest plaan on viia seda laadi liha Eestist teistesse Euroopa riikidesse,” teatas Malik ingliskeelses kirjas, milles nimisõna meat (liha) asemel on kangekaelselt kasutatud verbi meet (kohtuma). Plaan polnud siiski mitte ainult ekspordipõhine. “Ka Eestis on palju moslemeid, kes tahaksid sellist liha osta,” kinnitas Malik.

Siiski ei õnnestunud Imran Malikil halal-tapamaja jaoks luba saada. 10. oktoobril 2011 teatas Põllumajandusministeeriumi toiduturvalisuse valdkonna juhataja asetäitja Toivo Nõvandi, et vastavalt Eesti loomakaitseseadustele peavad kõik loomad olema enne tapmist tuimastatud, et päästa neid valust ja liigsest füüsilisest ja vaimsest kannatamisest. Religioossel eesmärgil võib loomi hukata ainult väljaspool tapamaju, hukkamise juures peab järelevalvajana viibima aga Eesti ametiisik. “Võttes arvesse meie ühiskonna enamuse arvamust, ei saa me lubada loomadele piina ja kannatuste tekitamist, et võimaldada teiste riikide kodanikel harrastada oma usulisi õigusi,” nentis Nevandi.

Millest veel juttu pole olnud, on aga see, et Soomes ja Rootsis elav ja halal-liha äri ajav Imran Malik võitleb edasi ning valmistub kohtuma uute ametnikega oma positsiooni selgitamiseks.

“Kas Eesti on tõesti maha jäänud Lätist, kus halal-liha juba ammu valmistada tohib?” küsib Pakistani juurte ja Rootsi passiga mees murelikult.

Nõudlust oleks, sest nagu märgib Malik, on Eestis “peaaegu 10 000 moslemit”. Paljud neist on pärit endise N. Liidu lõunavabariikidest, kuid on ka Lähis-Idast tulnud mehi ning nende eestlannadest abikaasasid ja lapsi.

Nädala tähtsaimal päeval ehk reedel palvetavat islamikeskuses asuvas mošees korraga mitmeid sadu inimesi.

Muu liha on roojane

Mõni aasta tagasi plaanis Imran Malik avada Tallinnas esimese halal-restorani – paiga, kus söögid oleksid valmistatud islamiusulistele meelepärasel viisil tapetud loomade lihast, puuduks alkohol ning kõik toidud, milles kasutatud roojasest seast pärit saadusi, näiteks želatiini. Plaanist ei saanud äripartneri petturluse tõttu asja – kaotatud raha meenutades muutub muidu nii karismaatiline ja võitlusvalmis Malik korraks kurvaks – ning seetõttu peavad muhameedlastest turistid – sest nemad oleksid olnud restorani suurim sihtgrupp – siiani koriseva kõhuga mööda vanalinna uitama.

Eesti poodides müüdava liha vältimine on osalt maitse-eelistus – nagu Malik märgib, suutvat mõned mõned islamiusulised juba meki põhjal öelda, kas liha on halal või mitte –, kuid suuremas osas siiski soov Allahit mitte pahandada. Teha kebabi enne hukkamist gaasi või ajju lastud mutriga uimastatud lehma lihast on ju... peaaegu sama mis süüa loomulikku surma surnud looma. Verd, mis läänemaise kombe kohaselt loomi hukates liha sisse jäävat, loeb koraan roojaseks võrdselt korjuste ning sea- ja kiskjalihaga.

Kuigi näljasurma ähvardusel või teadmatusest on islamiusulistel mitte-halal liha pruukimine lubatud ka ilma põrgutule karistuseta, on Eesti muhameedlastel tavapraktikas valida kolme võimalusel vahel.

Kala on alati halal

Esimene variant on hankida igapäevast liha Soomest või Rootsist, kus halal-lihatööstus enam arenenud. Imran Malik kinnitab, et toob oma Eesti tuttavatele Skandinaavia maadest sageli liha kümnete kilode kaupa – tavaliselt värsket, sest külmutatud kraami korral ei tea ju kunagi, kui kaua see juba seisnud on. Lisaks saab imporditud halal-liha juba mõnda aega osta ka Ülemistel asuvast islami kultuurikeskusest, kus müügil hulk mitmesuguseid Lähis-Ida päritolu inimestele tähtsaid kaupu harissast (2.50 eurot), datlitest (1 euro / 200 g) ja nahksokkidest (8 eurot) kuni halal-lihatoodeteni. Vähese kondiga veiseliha maksab 5 eurot kilost, “ilma kondita tailiha aga 6 eurot kilost. Kilo kanakoibi saab 2.50 euroga, sellal kui halal-viinerite 340grammise paki eest tuleb välja käia 1.40 eurot. Staaristaatus on kaupade nimekirjas “lamba suitsuvorstil” (4 eurot / 300 g) – selle järele on kaupmees suurte tähtedega kirjutanud märkuse „IMEHEA!!!“

Nagu märgib Malik, käivat islamikeskuses liha ostmas ka paljud Tallinna juudid. Kuigi halal on koššerist (juudi õigekspidamiste kohaselt valmistatud toit) sama kaugel kui Allah Jahvest, on printsiip looma hukkamise küsimuses siiski üsnagi sarnane.

Teine valik on kasutada nende Eesti lihunike teenuseid, kes seadustele ja regulatsioonidele läbi sõrmede vaadates loomi siiski islami tõekspidamiste kohaselt lihaks teevad. Üks sellistest tapamajadest asub Maliki sõnul näiteks Tartumaal, kus lihunikeks Aserbaidžaanist pärit moslemiusku mehed, kuid jaopärast veristamisega saavat hakkama ka paljud sellised Eesti moslemid, kel lihunikukutse pärisamet ei ole.

Kolmas võimalus on veel – olla taimetoitlane või süüa kala. Kalal nimelt ei tule kohe pärast püüdmist kõri läbi lõigata. Tänu haava meenutavatele lõpusekaartele on jumal oma tarkuses muutnud uimedega liha halaliks sõltumata sellest, kuhu poole oli surmahetkel suunatud tema pea või mis usku oli mees, kes ta merest välja tõmbas.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused