Eestlane tegi neegrirahvale aabitsa

Äsja Kenyast ilmalikult misjonilt – vabatahtliku töölt – naasnud Peeter Vihma tutvustab Eesti misjonäri Leonhard Blumerit, kes muu töö kõrvalt masai rahvale vaimu­valgust jagas.

Ida-Aafrikas elavate kikujude kõnekäänd ütleb: "Kui valge inimene tuli siia, oli temal piibel ja meil maa, nüüd on meil piibel ja temal maa."

Kristluse ekspordis mustale mandrile on oma osa olnud ka Kuusalu vallast Kiiu külast pärit Leonhard Blumeril (1878-1938), kes elas 27 aastat praeguses Tansaanias masaide keskel ning pani kirja esimese masaikeelse aabitsa ja katekismuse. Eluajal peeti teda parimaks masai usundi ja traditsioonide tundjaks ning tema selleteemalised artiklid on kasutusel tänapäevani.

Blumer ei olnud esimene eestlasest misjonär. Tõenäoliselt oli selleks keegi Gustav ­Reinhold Nyländer, kes 18. sajandi lõpus elas ja töötas Sierra Leones. Kuulsaks sai ka 19. sajandi lõpus Ida-Aafrikas ringi rännanud misjonär-aferist Hans Tiismann. Kuid Blumeri töö Aafrikas oli hindamatu masaide keele - maa keele - arengu seisukohalt. Tema välja mõeldud kirjaviis pani maa kirjakeelele aluse. Oluline on seegi, et Blumer, nagu ütleb temast põhjaliku uurimuse kirjutanud Toomas Pajula, propageeris ja arendas Eestis misjonitööd ning võttis kasutusele mõned praegugi levinud humanitaarabimoodused.

Elu keset tundmatut savanni
Kui Euroopa suurriigid olid 19. sajandil jalad enam-vähem alla saanud, oli moes oma vägevuse ja prestiiži kasvatamiseks mõni koloonia muretseda. Aafrika jagati 1886. aastal Berliinis peetud konverentsil mõjusfäärideks. Ida-Aafrikas jäi praegune Tansaania sakslastele. Eesti Misjoniselts loodi alles 1919. aastal, seepärast sai Leonhard Blumer oma kutset teostama sõita Leipzigi Misjoniseltsi kaudu, jõudes sedasi Kilimandžaaro lähistele Arushasse.

Masaid elasid tollal ja elavad praegugi Kenya ja Tansaania aladel üsna vaba ja traditsioonilist elu. Linnades neid naljalt ei kohta. Vahel harva siiski, ja neid on kerge märgata, kuna nad kannavad peaaegu alati oma punaseruudulist tekki ngarasha't. Meelsamini karjatavad nad savannis lehmi ning rändavad nende järel nomaadidena ringi. Seepärast ei oodanud külakooliõpetaja poega Leonhard Blumerit 8. augustil 1907 sihtpunkti Arushasse jõudes kerge tööpõld. Enne teda neli aastat samas paigas masaisid ristida üritanud misjonär Fokkenil oli õnnestunud oma usku pöörata ainult üks tüdruk. Pealegi olid noored kuumema verega masaid kümme aastat varem teise eestlasest misjonäri Evald Oviri sealsamas lähedal öösel odadega surnuks torganud.

Kahvanägudele oli tuttav ja turvaline tollel ajal ikkagi pigem Ida-Aafrika rannikuala. Sisemaale jõudis koloniaalvõimu karm käsi vaevaliselt. Inglaste ja sakslaste koloniaalpoliitika erines pealegi selles, et inglased koolitasid ja võtsid oma administratsiooni tööle kohalikke, sakslased aga mitte. Seepärast oli kogu Tansaania alal koolide rajamine jäetud misjonäride hooleks. Riiklikud koolid olid mõeldud pealegi ainult poisslastele. Naiste harimist peeti mõttetuks.

Arushas võttis kooli juhtimise oma õblukestele õlgadele 1910. aastal sinna saabunud Leonhardi noor äsja kositud naine ­Berta. Blumeri rajatud koolid olid ehitatud savist ja roigastest ning istuti puutüvedel. Termiitide hea isu tõttu tuli koolimajad iga nelja-viie aasta tagant uuesti ehitada. ­Sellegipoolest saatis Blumeri energilist tegutsemist edu nii võõrale usule pööramises kui ka masaidele hariduse andmises. 1927. aastaks oli Blumer rajanud 13 kooli, kus õppis kokku 400 õpilast ning keda õpetas 16 õpetajat. 1930. aastal Aafrikast lahkudes jättis Blumer maha 500 inimesest koosneva kristliku koguduse.

Esimene masaikeelne aabits
Masaid kuuluvad niloodi hõimude, mitte Ida-Aafrikas levinud bantude hulka. Nende keel oli Blumeri saabumiseni praktiliselt tundmatu. Õpetajana mõistis Blumer kiiresti, et kirjaoskuse saavutamiseks läheb vaja masai­keelseid tekste. Esimesena koostas ta - nagu eestigi kirjakeele algusaegadel - ­masaikeelse kalendri. Seda ei saadud esimese ilmasõja tõttu tükk aega välja anda. Pärast sõja lõppu see ikkagi ilmus ning 1926. aastal trükiti Leipzigis masaikeelne aabits ja katekismus. Selle viimase koostas Blumer eestikeelse Körberi katekismuse põhjal, "koos tema küsimiste ja laulusalmidega", nagu ta ise kirjutas.

Huvitav on see, et aabitsa kohanimede loendis leiduvad sellised masaidele üsna kauged kohad nagu Estonia, Poltava, Reval ja Russia... Aabitsasse kirjutas Blumer lisaks tähestikule 28 lühikest juttu. Need rääkisid masaidele tuttavatest asjadest, nagu loomad ja loodus, usuga oli seotud ainult paar lugu. Blumeri sõber Leipzigis illustreeris aabit­sa joonistustega loomadest ja masai esemetest. Leonhard Blumeri kirjutatud aabits on seepärast oma sisult pigem maateaduslik looduslooraamat kui vaimulik teos.

Igale Eesti kogudusele oma ülalpeetav Aafrikas
Berta ja Leonhard Blumeri juhitud koolid olid mõeldud ennekõike tüdrukutele. Masaid peavad osalt siiani naisi kõndivateks töömasinateks, saati siis sada aastat tagasi. Blumer kirjutab: "Tütarlaste kristlasteks saamisel on viha paganate seas praegugi ülisuur, sest tütarlaps on varandus, mille eest mees eluaeg isale maksab. Mehed ise luusivad ringi, joovad õlut, käivad tantsupidudel, peavad koosolekuid, kõnesid, lasevad ennast naisest sööta ja peksavad naist. Naine peab kõik tööd tegema. Ühel paganapealikul on 30 naist."

Koolide ülalpidamine oli kallis lõbu. Blumerite misjonirahast selleks ei piisanud. Seepärast hakkas Eesti Misjoni Selts pärast seda, kui Blumer oli 1925. aastal Eestis käinud, regulaarselt raha koguma ja Aafrikasse saatma. Blumer arendas doonorlust veelgi edasi. Iga Eesti kogudus, kes soovis, sai endale ülalpeetavaks ühe masai lapse, kelle pilt ja andmed kogudusele saadeti. Niimoodi "lapsendati" kokku 17 last. Täpselt sama süsteemi kasutatakse lapsendamiseks praegugi. Kasuvanemad Inglismaal või Ameerikas toetavad mõnd Aasias või Aafrikas elavat jõnglast ja saavad oma "lapselt" pilte ja kirju.

Blumergi pani oma õpilasi aeg-ajalt tänukirju kirjutama. Peale selle avaldas ajakiri Meie Kirik regulaarselt rubriigis "Arusha koolide asjus" Blumeri üksikasjalisi ülevaateid, mis saadud rahaga ette on võetud. Eesti ajakirjanduses võeti tollal küll sõna selle kohta, kuidas eestlased oma raha "raiskavad". Oma osa mängis seegi, et värskes Eesti Vabariigis oli sakslaste vastu, kelle kaudu Blumer misjonitööd tegi, hea suud pruukida. Blumer oli sellest lihtsalt üle.

Mis misjonärid nüüd teevad?
Pärast iseseisvumist kahvanägude kolonialismi alt ei tahtnud uued Aafrika riigid kristlikust misjonist eriti midagi teada. Eesti afrika­nist Karin Hiiemaa kirjutab, et misjonärid pidid üldiselt piirduma ravimise ja õpetamisega. Suurem kahju aga oli juba tehtud - aastatuhande vahetuseks oli kolmandik Aafrika rahvastest kristlased. Ega vist muid võimalusi polnudki. Ilmalik haridus oli luksus, mida aafriklastele ei lubatud, seepärast tuligi parem tervis ja kirjaoskus koos juutide jumalaga. Praegugi pole kristlik misjon kuhugi kadunud. Eesti misjonär Rael Arujärv tuli Kenyast tagasi möödunud aasta lõpul.  Tema tegeles hariduse ja aidsiennetusega. Evangeeliumi kuulutuamisega loomulikult ka.

Blumer kirjutab nii: "Meile heidetakse ette, et me lapsi eurooplasteks teeme. Tühi jutt. Mustuse, korratuse ja roppuse kõrvaldamine ei ole veel kellegi võõrandamine rahvusest. Me püüame kõiki kombeid ja rahvust alal hoida, mis ristiusu vastu ei ole. Teame ise ka, et meie töös palju vigu veel on."

Ei tea ikkagi, kuidas sellega on. Isegi kui ristiusk kõrvale jätta, tuleb meelde jutt neegrist ja kapitalistist, kes palmipuu all kohtuvad. Kapitalist arvab, et lamamise asemel peaks noormees hoopis banaaniistandust rajama: selleks, et pärast rasket tööd jälle palmi alla pikali heita. Kas euroopalikku mõtteviisi peaks kuidagi peale suruma? Või pigem hoidma loodusrahvaste traditsioone ja eluviisi puutumatuna? Kui puutumatuna saab seda hoida? Kindlasti ei tohi juba sadu aastaid tagasi alustatud "tsiviliseerimist" jätta. Muidu jäävadki ellu sellised vildakad arusaamised, et kondoomid on aidsiga nakatatud, nagu arvab Mosambiigi peapiiskop.

Maa keel
Maa keel on paras pähkel nii kõnelejatele kui kirjutajatele, sest selle keele hääldus on üsna keeruline. Häälduse järgi aga pannakse seda kirja.
Maa keeles on 25 konsonanti [p, b, t, d, k, g, mb, nd, nj, ng, s, sh, c, j, m, n, ny, ŋ, l, r, rr, y, yy (yi), w, ww (wu)], mis jagunevad sissepoole hääldatavateks (b, d, j, g, mb, nd, nj, ng) ja väljapoole hääldatavateks (kõik ülejäänud). Sissepoole hääldus tähendab seda, et tähe hääldamisel hingatakse õhku sisse. Enamik maailma keeltest kasutab ainult väljapoole hääldatavaid konsonante.
Maa vokaalid jagunevad kahte gruppi. Esimeste hääldamise ajal liigub keelepära ettepoole, suurendades suuõõnt (i, e, o, u). Teiste hääldamise ajal liigub keelepära tahapoole, tehes suuõõnt väiksemaks (ɪ, ɛ, ɔ, ʊ). Lisaks on veel muutumatu a. Sellise suugümnastika harjutamine võtab omajagu aega.
Lisaks sellele erinevad sõnade tähendused vastavalt sellele, kas vokaale hääldatakse kõrgelt (á) või madalalt (à) või langevalt (â).
Seepärast tulebki eristada selliseid sõnu:
Áadôl - tema näeb mind / Áádól - mina näen teda
kɪ́ntɔ́nyɔrra - sa panid mind seda armastama / kɪ́ntɔ́nyɔ́rrâ - teie panite mind seda armastama
ɛ́ár ɔlmʊrraní ɔlŋátúny - sõdur tapab lõvi / ɛ́ár ɔlmʊ́rránì ɔlŋatúny - lõvi tapab sõduri