Ekspress põgenikelaagris: „Võib-olla me ühel hetkel oleks valmis ka Eestisse tulema.“

Türgi ja Kreeka põgenikelaagrite elanikel on väga jubedad kogemused. Ning nad ei kujuta ette, mis neid Euroopas ees ootab.

"Teretulemast Aafrikasse!" möirgab kerekas taksojuht Liibüa rannikust vaid sajakonna kilomeetri kaugusel asuval Lampedusa saarel. "Tee turvavöö lahti. Siin on vabadus, liberta!"

Kuid Aafrikast saabuvaile pagulastele, keda mõnel päeval kolmekohalises suurusjärgus oma kipakates paatides Lampedusa saarele uhutakse või ulgumerelt päästetakse, ei ole esimene tükike Itaalia maismaad mitte "liberta" (vabadus), vaid trellide taha sattumine.

Itaalia siseministeeriumi poolt
saarele tekitatud CPSA laager kitsa ja maalilise oru lõpus on paigaks, kus kõrgete traataedadega piiratult illegaalselt saabunuid üle kuulatakse ja hiljem meritsi mandri-Itaaliasse saadetakse. Turvalisus
-- või siis bürokraatia -- on sedavõrd tasemel, et hoolimata saart valitseva Sitsiilia linnakese Agrigento politseijaoskonna poolt antud loast ("La risposta è positiva. E' possibile l'accesso al CPSA di Lampedusa per il 29/06/2015," kirjutas ametnik R. Sallì pärast taotluse menetlemist lõpuks), ei lase laagrit valvavad mundrimehed mind ikkagi sisse -- Arigentost polevat neile saabunud ametlikku pitsatitega paberit ja ainult e-mailist ei piisa. Kõnnin kuumava päikese all korduvalt oru lõppu laagrini, kuni teeäärsed tumesinised ohakad ja kuldsete sarikatega hiigeltaimed tuttavaks hakkab saama, kuid lubatähte Sitsiiliast pole kunagi tulnud. R. Salli on koosolekutel või lubab tagasi helistada "10 minuti pärast"; selgub ka, et ta ei kõnele sõnagi inglise keelt. Olukord on lootusetu. Kuid see-eest kõik lõhnab, mesilased sumisevad, tuvid huikavad kuskil uniselt. Tõesti, Lampedusa on maagiline paik.
"Paate hakkas tulema 20-25 aastat tagasi ja eks see ole omamoodi "geograafiline paratamatus"," ütleb ühes saare hotellidest töötav naine, "aga siis oli see kõik teistmoodi. Esialgu tulid tuneeslased ja liibüalased ainult majanduslikel põhjustel, selleks, et Itaalias tööd leida. Nüüd on need hoopis teised rahvad sügavalt Aafrika südamest ja ka põhjused on palju erinevamad."
Seda, kas Lampedusale jõuavad pigem sõjast räsitud Eritrea põgenikud või majanduslikel kaalutustel Euroopa kauge kuma poole lahkunud mõnest kolmandast riigist, ei õnnestunud Ekspressil vahetult pagulastega kohtudes välja selgitada -- luba, mis oli justkui väljastatud, praktikas siiski ei antud.
Kuid selgeks sai see, et olgu sadu põgenikke mereteel uppunud või laevatrümmis vingugaasi lämbunud; olgu sajad tuhanded eluga saabunud kujunenud Itaalia riigile tõsiseks stressiprooviks, tundub enamus itaallasi võtvat asja neile loomupärase kerguse ja huumoriga.
Lõppkokkuvõttes läheb elu edasi. Desiguali pood Lampedusa peatänaval on lahti, baarides voolab jahutatud klaasidesse Peroni õlu ning ülistiilne, pea reaktiivikiirust arendav Itaalias disainitud Piaggio
P180 Avanti propellerlennuk toimetab saarele põhja poolt uusi maksujõulisi turiste, kellele Poste Italiane liinilennukiga saabumine piisavalt peen ei ole. Kuna sisserändajaid pole näha, ei pea neile ka mõtlema.

Mandri-Itaalias elavad väliseestlased valutavad seevastu hoolega südant.
"Mis puudutab laiemalt Aafrikast ja Lähis- Idast tulevaid , kuid paraku enamuse rahvusvahelise kuritegevuse ohvreid- ônneotsijaid, siis siin tuleb Europpa Liidul sisse seada karmid reeglid," kirjutab Ekspressile Itaalias elav endine välisminister Kristiina (kirjaviis muutmata).
"Kôik ebaseaduslikud piiriûletajad tuleb vangi panna ( ja siinkohal vôiks Eesti ka panustada materiaalselt, môistagi mitte neid isikuid Eestisse lubades), ning esimesel vôimalusel saata tagasi sinna, kust nad tulid. /---/ See protsess tuleb otsekohe peatada, Kui Euroopa ei suuda islamistide praletungi peatada, ootab meid kôiki vastavalt koraanile lôpp- islamistide eesmärk on üks- tappa ja hvitada niinimetatud uskumatud elik kritlased."
Ka Itaalias elav pensionär Anneli on mures või koguni pahane. Taaskord pole kirjaviisi muudetud: "Nad ju noored mehed! Iga kord kui sõidan autoga garaazi ja neid neegrikampasid näen, siis haarab mind selline kohutav ahastus. Kas need parklates passivad mehed on meie tulevik, kas nemad on see põlvkond kust hakkab mulle laekuma pension? No vabandage!" kirjutab Anneli.
Mis põhjustab just Itaalia väliseestlaskonnas nii tugeva reaktsiooni teistele sisserändajatele -- reaktsiooni, mida itaallaste endi puhul tunda pole -- on arusaamatu fenomen.
Kuid jätame Itaalia ja vaatame ida poole, Kreekasse ja Türki, kus Vahemere põgenikekriis on sama aktuaalne, kuigi tulijad on valdavalt teistsugused -- süürlased, afgaanid, pakistanlased. Neis riikides õnnestus põgenikega ka jutule saada -- Süüriast pärit perega, kes ütlesid, et neil pole enam midagi peale teineteise, Pakistanist tulnud mehega, kes oli Kreeka põgenike varjupaigas saanud madratsitest koleda nahahaiguse, Süüriast tulnud Mohhamadiga, kelle kodukülas on "kõik surnud", Marokost saabunud Aminiga, kes ütles, et nüüd tahab temagi "enda tulevikku Euroopas".