Esimene kooliaasta on paras katsumus lapsele ja vanematele
Esimene mure - kas ta saab hakkama?
Tõenäoliselt kujuneb esimesel kooliaastal suurimaks katsumuseks uue elukorraldusega kohanemine ning õpiharjumuse kujundamine. Kui mõtlen tagasi oma lapse kahe aasta tagusele kooliminekule ja vaen teiste perede kogemusi, siis vähemal või suuremal määral elab kohanemisraskusi üle iga laps ja vanem. Kunagi soovitas üks psühholoog ajaleheveergudel kujutada ette, et olete esimest kuud uuel töökohal - täiesti uues keskkonnas - ega saa hästi aru, mida peate tegema ja mida üldse selles ettevõttes tehakse. Inimesed on võõrad ja lärmakad, maja suur. Kui suudate sellesse pilti sisse minna, suudate enam-vähem ka ette kujutada seda, mida tunneb üks väike laps oma päris esimestel koolikuudel.
Mõnikord läheb asi päris hulluks. Perekooli foorumis kirjutas murelik ema aasta eest nii: „Laps läks nüüd esimesse klassi. Esimesel nädalal läks õhinaga, aga nüüd läheb iga päevaga asi hullemaks. Hommikul üles ei saa, laps lihtsalt ei tule voodist välja, ütleb, et ei taha kooli minna. Õppida ei taha, ütlebki, et ei taha ja kõik. Kui me ta kuidagi laua taha saame, siis istub niisama, viidab aega ja püüab muid asju teha. Väga närviline on, iga asja peale hakkab nutma või paugub vastu. Kahjuks pole ma ise ka väga rahulik ja kannatlik inimene. Täna hommikul nuttis, et miks ma teda teise kooli ei pannud, kuhu üks lasteaiasõber läks."
Mäletan, kuidas mu väike koolilaps umbes kolmandal koolikuul nuttis, kui ühtäkki taipas, et nii jääb pikkadeks aastateks - igahommikune varajane tõusmine ja minek, igapäevane õppimine, ei mingisugust võimalust hoopis nädalaks maale vanaema juurde minna või veeta päeva nii, kuidas ise tahab. Umbes esimese poolaasta lõpus võis märgata kooliharju-must, umbes kolmandal veerandil kooli-tüdimust ja neljandal veerandil kooliväsi-must. Rütm ju täiesti teine kui lasteaias.
Kuid paanikasse ei maksa sattuda: mitte kõik lapsed ei kohane raskelt. Tavaliselt on teine poolaasta palju edukam, teisest
kooliaastast rääkimata. Õpetajat, klassikaaslaste vanemaid ja vajadusel psühholoogi ei maksa karta, vestlused neil teemadel aitavad endal rajal püsida ning last toetada.
Mis puutub igapäevase õpiharjumu-se kujundamisse, siis siin pole muud retsepti kui kannatlikkus, järjekindlus, sõbralikkus. Proovi ülesanne lapsele huvitavaks muuta, kiida teda. Kust seda aega töö kõrvalt võtta? Midagi pole teha, tuleb võtta. Laps käib esimeses klassis (loodetavasti) vaid korra elus.
Teine mure - turvalisus
Kuidas laps kooli ja koju jõuab, tasub peres varakult läbi mõelda. Juba nüüd võtke koolitee koos ette, jätke meelde keerulised teeületuskohad, kui tarvis, harjutage trammi- ja bussisõitu. Rüblikul kipuvad manitsused ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema, pole liiast elementaarseid tänaval liikumise reegleid üha üle korrata. Nagu sedagi, et ühegi võõraga kaasa ei minda, midagi vastu ei võeta ja koolist tullakse otse koju, kui pole vanematega teisiti kokku lepitud. Hea, kui ka naabrid teavad, et majas on algaja koolijüts. Varusta-ge laps vajalike numbritega. Õpetage teda toitu soojendama nii, et köögikardin ei süttiks. Ongi vist kõik.
Olmemuredest suurem on mure kooli-suhete turvalisuse pärast. Taas - niipea kui märkate lapse käitumises muutusi, rääkige õpetajaga. Küsige lapselt koolis toimunu kohta iga päev. Kahelauseline dialoog „Kuidas koolis läks?"- „Hästi!" siinkohal arvesse ei lähe.
Esimene kokkupuude pisaratega selles valdkonnas oli meie lapsel siis, kui pärast tunde võttis suur poiss kooliuksel väikeselt tüdrukult õuna ära. Teine siis, kui suur poiss võttis lapse klassiõelt ranitsa ja kallas selle koridori põrandale tühjaks. Täiskasvanu, kelle poole lapsed abi saamiseks pöördusid, vastas: „Aga mida mina teha saan?" See oli tüdrukule suurem šokk kui poiste käitumine. Sellisteks asjadeks tuleb paratamatult valmis olla. Tuleb rääkida ja toetada.
Esimene rõõm - toredad sõbrad
„Emme, tead, see tüdruk, kes mu taga istub, elab meie tänaval! Kas ma tohin talle külla minna? Ta ema lubab." Miks ei tohi, kui laps leiab uusi sõpru ja ühtlasi saab toetuda ka juba olemasolevatele.
Üks kodukooli suuri eeliseid on kindlasti see, et paljude klassikaaslastega saab käia igapäevast ühist kooliteed. Meie laps näiteks teab, et igal hommikul kindlal kellaajal möödub majast klassiõde Marta Mia. Ja kohe samal ajal ilmub ristmikule Katrina ja teiselt poolt lähenevad kaksikud. Kord õnnestus jala välja väänanud tütrel panna klassivennad oma ranitsat tassima, otse koduukseni välja.
Üks soovitus siiski on: vastastikused külaskäimised ei tohiks venida ülemäära pikaks, kuid mõistlik on neid mitte keelata. Meie väikese kodu uksed on lapse sõpradele alati lahti, uskuge, see tasub end ära.
Teine rõõm - sain hakkama!
Siiani on meeles lapse säravad silmad ja suur õhin, kui ta esimese viiega, õigemini küll hinnanguga „väga tubli" koju tuli. Võin väita, et sellest päevast läks ka koduste ülesannetega varasemast libedamalt. Seda, et esimese klassi lapsel on iga päev igaks aineks palju õppida, karta ei maksa. Pigem annavad õpetajad väikeseid ülesandekesi, et harjutada jütse ka kodus raamatusse-vihikusse vaatama. Lugemist tuleb küll iga päev harjutada. Kel tunniplaanis võõrkeel, siis sedagi.
Lugemise harjutamine on parim, mida lapsega kodus teha saate. Sellest oskusest hakkab sõltuma, kuidas teie laps saab aru matemaatikas tekstülesannetest või loodusõpetuse töövihiku harjutusest. Kui lugemine lonkab, hakkavad lonkama ka kõik teised õppeained. Eirake ametnike juttu sellest, et enne kooli ei pea laps lugeda oskama. Kooliprogrammid on nii tihedad, et lugemisoskuseta hakkama ei saa. Hakake kohe praegu lapsega lugemist harjutama, hiljem olete endale tänulik.
