Heldur Tõnisson 100!

                 
Eesti Ekspress
Heldur Tõnisson 100!
Aivar Juhanson
100 aasta juubelit pidas sel nädalal Eesti üks jõukamaid ettevõtjaid Heldur Tõnisson, kes on Postimehe asutaja ja neljakordse peaministri Jaan Tõnissoni poeg.

On 1998. aasta vihmane talveõhtu Stockholmis. Heldur Tõnisson pakub ooperimaja kallis restoranis Opera õhtusööki kaks kuud tagasi ametisse asunud Postimehe juhtkonnale. Kohale on lennanud peatoimetaja Marko Mihkelson, tegevtoimetaja Toomas Mattson ning uudistetoimetajad Toomas Sildam ja mina. Lisaks ajalehe vastutav välja­andja Mart Kadastik, kes on ka Tõnissoni usaldusisik.
Peale Kadastiku ei tööta enam keegi meist Postimehes, aga toda õhtut Operas meenutame iga kord, kui omavahel kohtume.

Sellel õhtusöögil ei tehta põhimõttelisi otsuseid ega räägita põhimõttelisi asju. Tõnisson tahab lihtsalt näha inimesi, kes Postimehes töötavad. Samal moel on käinud temaga kohtumas lehe eelmine peatoimetaja Vahur Kalmre ja uudistejuht Tiina Kaalep.

Heldur Tõnisson ise lahkus Eestist sõjakeerises, kui ta oli juba üle 30 aasta vana, ning pole pärast seda kordagi kodumaal käinud.

Me ei räägi Postimehe sisust. Tõnisson annab vaid nõu, et tema meelest on Rootsi lehtedes väga loetavad tarbijakaitse teemad. Soovitab Postimeheski rohkem neil teemadel kirjutada.

Olime päeval käinud Rootsi suurima tabloidi Aftonbladeti toimetuses, mis kuulub Schibstedile. Samale Norra kontsernile oli Tõnisson müünud maha oma enamusosaluse Postimehes ning jäänud omanikuks vaid sümboolse mõne protsendiga.

Tellitud on terve part, nagu alati. Juhtkonna õhtusöökidel Operas süüakse alati parti. Tol ajal 86aastasel Tõnissonil on taldriku kõrval ports värvilisi toidulisandipille, mis ootavad sissevõtmist.
Meie jutt näib Tõnissoni vaid poolenisti huvitavat. Et oleme Rootsis, mainib keegi meestest möödaminnes: “Muuseas, Heidit räägib rootsi keelt.” See huvitab Tõnissoni küll. Kannan ette oma keeleoskuse tausta ja mainin, et räägin ka taani keelt. Tõnisson elavneb.

“Me põgenesime ka isaga 1918. aastal Kopenhaagenisse,” meenutab ta ootamatult ja hakkab sel teemal mõttelõnga kerima.

Üle laua istuv Toomas Sildam ajab silmad suureks ja hakkab puksuma. Mida rohkem ta naeru maha surub, seda pidurdamatum see on. Näost punasena vappub ta vaikse naeru käes, pisarad jooksevad ning ta on nakatanud ka Kadastiku ja Mattsoni. Marko Mihkelson põrnitseb tõsiseks jääda püüdes enda ette ja mina hoian vanahärrat kuulates pilgu temal – Sildami vaatamine on ohtlik, sest naer võib olla nakkav. Kõva häälega aga naerda ei saa, sest siis peaks Tõnissonile seletama, et miks me naerame, ja see poleks lihtne. Tõnissonil, kes muidu on terve kui purikas, on õnneks pisut kõva kuulmine. Ta on täiesti sukeldunud 1918. aasta meenutamisse ega pane “pantomiimi” tähele.

Hiljem hotellis seletab Sildam, et tal jooksis juhe kokku, kui Tõnisson rääkis siira enesestmõistetavusega 80 aasta tagustest asjadest. Ajast, mil Esimene maailmasõda oli lõpusirgel ja Eesti Vabariik äsja välja kuulutatud. Heldur Tõnisson oli tookord kuueaastane.

Jutusoonele sattunud Tõnisson teeb ajas suure hüppe ja pajatab seejärel uutest tehnoloogiatest, mis pärast Teist maailmasõda on teda vaimustanud. Neid pole just vähe.

Just selle õhtusöögi järel annab Heldur Tõnisson oma ainukese pikema teadaoleva intervjuu. Toomas Mattson avaldas osa sellest 1998. aastal, osa on veel avaldamata ja osa kadunud, sest ühe Tõnissoni jutuga helikasseti virutas keegi toimetuses Matt­soni laualt ära ja ilmselt salvestas sinna suvalise pressikonverentsi.

14 aastat hiljem, 25. juulil 2012, kui Heldur Tõnisson saab 100aastaseks, helistan Tartu ülikooli ajaloo-osakonna dotsendile Ago Pajurile. Mul pole täpselt meeles, mis aastast Tõnisson õhtusöögil rääkis. Võis see olla 1916? Pajur arvab, et Esimese maailmasõja ajal vaevalt Jaan Tõnisson Kopenhaagenis käis, aga 1918. aastal oli ta tõepoolest välisdelegatsiooni koosseisus Kopenhaagenis koos abikaasaga. Tõnisson oli tulnud sinna Stockholmist ja läks edasi Londonisse, et rääkida välja tunnustust värskele Eesti Vabariigile. Samas pole teada, et Jaan Tõnissonil olnuks lapsed kaasas.

“Selle kohta pole midagi kirjutatud,” ütleb Pajur.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused