HOMSES EKSPRESSIS: Elu viinakuradi rahvuspargis
Kolm nädalat tagasi pidutses kamp sõpru Tallinna kesklinnas. Üks napsine noormees kukkus, pea ees, vastu asfalti. Kiirabi viis raskelt viga saanud nooruki haiglasse. Sotsiaalmeedias kutsuti üles teda toetama. Ent noormees ei tulnud enam teadvusele ja suri mõned päevad hiljem.
Detsembri algul põles Tartumaal maani maha talumaja. Sellest leiti nelja eelmisel õhtul napsu võtnud mehe surnukehad. Üks hukkunutest oli invaliid.
Paar päeva tagasi kõndis purjus 20aastane noormees maantee servas ning sai autolt löögi.
Pühade ajal jäi politseile vahele sadakond joobnuna autot juhtinud inimest.
Need pole mingid erilised uudised. See on Eesti igapäevaelu. Joomine on sama tavaline kui päikese tõus ja loojumine.
Me elame viinakuradi rahvuspargis, kirjutas Valdur Mikita hiljuti Sirbis. Ta leidis, et eestlase elu teeb keeruliseks eestlase geograafiline asend – igast suunast ümbritsevad meid joodikrahvad. Soomlased, venelased, lätlased. Kõik joovad.
Kahe täiskasvanud lapse isa Allan (50) on tsüklimees. Ta elaks justkui Mikita kirjeldatud „rahvuspargis“. Üks Allani klassivend jõi end surnuks, tema naabrimees samuti.
„Kõik mu sõbrad ja tuttavad joovad,” räägib Allan. Paljud neist on kaotanud pere ja töökoha.
Need, kes lasid panna ampulli, hakkavad kohe järgmisel päeval nuputama, kuidas ampulli ära petta.
Ampull on tegelikult pisike tabletike, mis opereeritakse inimesele tagumikku. See pannakse aastaks, kaheks või kolmeks.
Joomatsüklis Allan pakatab energiast. Ta on siis peatumatu. Teeb, mida tahab. Kedagi ei kuula.
Eriti meeldib talle autoga sõita (seejuures pole ta kordagi politseile vahele jäänud). „Üldiselt sõidan purjuspäi hästi, sest kogu mu tähelepanu läheb sõitmisele.
Olen ennast hommikul avastanud…“
Loe edasi Eesti Ekspressi homsest lehenumbrist.
