Arvan, et väga suur. Söömishäiretega inimeste vanus kahaneb aasta-aastalt. Maailmas esineb juba kaheksa-aastaseid anoreksiahaigeid ja Eestis näeme samasugust trendi.

Kuidas näeb välja sööma õpetamine? Hästi tähtis on rangelt struktureeritud süsteem. Süüakse kuus korda päevas. Iga inimese jaoks tehakse söömisplaan olenevalt sellest, mida ta on varem söönud, millised on tema kultuurilised eripärad. Buliimia ravis on peamine eesmärk vähendada ülesöömist ja toidu väljutamist.

Kui raske see on? Väga raske. Raskes seisus haiged sellega iseseivalt toime ei tule. Anoreksiahaiged sageli kardavad toitu, arvutavad peas pidevalt kalorsust. Söömine on nende jaoks väga pingutav. Mõnel patsiendil esinevad söömise ajal kuulmismeelepetted, aktiveeruvad kehatajuhäired: üks patsient näiteks tundis, kuidas ta läheb iga söödud lusikatäiega paksemaks, põsed vajuvad vastu lauda. Patsient katsus end, kas ta on ikka ühes tükis või laiali valgunud. Kuna söömine on neile on raske, siis on igal patsiendil kõrval vastava väljaõppe saanud õde.
Mõni peab sööma lausa teistest eraldi, oma palatis. Iseseisvalt ja teistega koos ta seda ei suuda. 


Pikemalt loe värskest Eesti Ekspressist!