Indrek Tarand on sugulane Jürgen Ligi ja Juhan Partsiga!
Tervelt 102 460 inimest protestis eurovalimistel üksikkandidaat Indrek Tarandi poolt hääletades Toompeal aetava poliitika vastu.
Tarandit võib pidada võimude vastase protesti elavaks kehastuseks. Seda juba jõuludest 1982, kui julgeolek ta Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi haual käimise pärast kinni pidas. Ebanõukogulikule käitumisele järgnes karistusena väljaviskamine Tartu Riiklikust Ülikoolist.
Eksmatrikuleeritud ajalootudengist sai mõneks ajaks haljastustööline. Järgnes sundajateenistus Nõukogude Armees koos julgeoleku värbamiskatsetega. Tarand keeldus agendiks hakkamast ja suutis astuda uuesti ülikooli. Laulva revolutsiooni ajal sai temast Eesti Üliõpilaste Seltsi taastajaid.
Ka 90ndatel välisministeeriumi kantslerina riiki teenides ei kaotanud Tarand kõrge bürokraadina oma mina. Temas oli nii mõndagi sarnast briti kolleegi, komöödiasarja "Jah, härra minister!" peategelase söör Humphrey Appleby'ga.
Toome siinkohal tarandismidest ühe näite. Pärast Arnold Rüütli võitu 2001. aasta presidendivalimistel Toomas Savi üle oli valitsus šokis. Tarand aga teravmeelitses, et ajalises perspektiivis on eakas kommunist nooremast kommunistist igati etem valik!
Tarandi suguvõsas on leidunud teisitimõtlejaid iga riigikorra ajal. Alates sõjaeelsest Konstantin Pätsi Wabariigist kuni Andrus Ansipi Vabariigini. See selgub genealoog Fred Pussi poolt Ekspressi jaoks koostatud Tarandi sugupuust.
Punane vanaonu visatakse koolist välja
Liiga uljas suupruukimine valel ajal vales kohas on maksnud ühele suguvõsa liikmele isegi elu.
Jutt käib Indrek Tarandi vanaonust Verner Tarandist, kes astus kooliõpilasena Karl Marxi nimelisse noorsotsialistlikku ühingusse.
1932. aastal võttis Verner oma sõnul "arvatavasti isiklikust edevusest" osa 1. mai rongkäigust.
Tallinna Kaarli gümnaasiumi direktor tegi valju hoiatuse ja käskis poliitilisest tegevusest hoiduda.
Kui Verner aga laulutunnis kirus, et mõistlike laulude asemel sunnitakse neid õppima ainult isamaalisi laule, katkes direktori kannatus. Ta viskas poisi gümnaasiumist välja.
Kuna ükski kool ei tahtnud punaste vaadetega õpilast vastu võtta, pidi Verner maalri ja puusepana leiba teenima hakkama. 1935 vallandati ta Toompea lossi ehitustöödelt, tõenäoliselt poliitilise politsei ettekande põhjal.
Iseseisvuse viimastel aastatel tegutses Verner Pärnus ametiühingu liinis. Mehe täht lõi särama pärast 1940. aasta juunipööret kohaliku natsionaliseerimiskomitee esimehena. Eestiaegsete direktorite vallandamisel rõhutas ta, et "iga revolutsioon nõuab ohvreid."
Seni puudust tundnud Verner kolis viietoalisesse korterisse, kus ootas ees väärtuslik mööbel, lauahõbe ja kasukad. Ühe tunnistaja väitel korraldas ta seal tihti rikkalikke joominguid.
Sõja puhkedes astus Verner vabatahtlikult hävituspataljoni. Augustis 1941 sai ta Aruküla kandis mürsukillust haavata ja andis end sakslastele ise vangi.
Ülekuulamisel väitis Verner, et ei poolda kommunismi. Vale tuli peagi ilmsiks, tema vastu tunnistas isegi äi Jüri Möllifer.
Jaanuaris 1942 tegi eestlastest koosnev Pärnu kohtukomisjon ettepaneku Verneri & ldqu o;e ksekuteerimiseks" ning ta lasti maha.
Vanaisa tunnistab üles relvastatud ülestõusu
Indrek Tarandi vanaisa Helmut elas Arukülas ja liitus esimesel sõjasuvel eestlaste omakaitsega, kus tegutses rühmaülemana. Võibolla osales ta samas lahingus, kus lihane vend Verner teisel pool rindejoont haavata sai?
Novembris 1944 võttis julgeolek Helmuti kinni, kuid lasi peale mõnda ülekuulamist minema.
Vabanenud Helmut hoiatas sõpru, et on nüüd nuhk.
Ta küsis isegi tuttavalt, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu aseesimehelt Nigol Andresenilt nõu: kas tappa end ära, kui ei taha koputajatööd teha? Andresen soovitas mitte kellegi peale valetada.
Aprillis 1945 võttis julgeolek ajaloomuuseumi teadusdirektori Helmuti uuesti kinni. Kahjutuks tehtud eksponaatrelvi lahti pakkides oli ta lõõpinud: "Kui vaja, hakkab laskma!"
Sellest piisas, et kahtlustada Helmutit relvastatud ülestõusu ettevalmistamises. Pärast mitmeid ülekuulamisi tunnistaski mees, et on nõukogudevastase salaorganisatsiooni juht.
Mäss pidi algama ühel ajal Inglise laevastiku saabumisega Tallinna reidile.
Aastaid hiljem rääkis Helmut: "Hakkasin tunnistama, et kohtus oleks täielikult näha süüdistuse rumalus".
Stalini võim nii ei arvanud. Helmut sai kümme aastat vangistust, mida ta saadeti kandma Komisse Vorkutasse. Kokku mõisteti nn ajaloomuuseumi asjas süüdi 15 inimest.
Isa targutamised väsitavad õpetaja
Indreku isal Andres Tarandil on elus rohkem vedanud, ta pole istunud trellide taga. 1949. aastal pidi kogu Tarandite järelejäänud pere "bandiidi perekonnaliikmetena" Venemaale saadetama, kuid emal õnnestus koos lastega küüditajate eest varjuda.
1980. aastal osales Andres venestamisvastase 40 kirja koostamisel, mida peeti tollal suureks julgustükiks. Reaalkooli vilistlaste kokkutulekul haaras kunagine õpetaja Virkhaus tema käe ja surus seda sõnatult, aga pikalt.
Pärast kooli lõpetamist oli Virkhaus keeldunud Andresele tere ütlemast. Andres teadis, et ta oli oma "rumalate vahelehüüete ja targutamisega tunnis" õpetaja hirmsasti ära tüüdanud.
Pärast vilistlaste koosolekul pälvitud käepigistust kirjutas Andres oma päevikusse: "Nii ajad muutuvad, kuigi mina pole ikka muud teinud, kui korda rikkunud."
Vanatädi tütrepoeg juhib riiki
Indrek Tarandi vanatädi tütrepoeg Jürgen Ligi on suguvõsa puhtavereline esindaja. Temaga koos töötamine valmistab paljudele riigiametnikele peavalu.
Paari aasta eest kaitseministrina sai Ligi teada, et sõjaväeluure on jälitanud ebaseaduslikult kaitseministeeriumi töötajaid. Selmet asja soovituste kohaselt kalevi alla panna, andis Ligi selle riigiprokuratuurile uurida.
Ka rahandusministrina on Ligi täna valitsuse suurim teisitimõtleja. Läinud neljapäeval hurjutas ta neid välisriike, kes langetavad praegu käibemaksu. Peaminister Ansip käratas seepeale:
"Väga valesti tegid!"
Emapoolse Viidingute suguvõsa kaudu on Indreku Tarandi kauge sugulane ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Nende lähim ühine esivanem Sangaste taluperemees Jaan Rose elas 1777-1872.
Ka Parts paistab silma isepäise ja jonnaka oma rea ajajana. Riigikontrolörina iseloomustas ta Eesti parteide kombeid kui "keskaafrikalikke".
Mõtled kriitiliselt, oled Tarand
Kui Saksa ajal uuriti Verner Tarandi nõukogudeaegset tegevust, siis oli üheks asitõendiks mehe omakäeline avaldus komparteisse astumiseks.
Seda dokumenti säilitatakse riigiarhiivis. 13. augustil 1940 kirjutatud avalduse lõpetas Verner enesekriitiliselt: "Minu suurimaks ebavooruseks on olnud liigkriitiline mõtlemiseviis. Selle mõtlemisviisi tulemuste väljendamine mõnelgi puhul on toonud kaasa pahandusi."
Verneri tõdemus sobib iseloomustama ka teisi suguvõsa mehi. Julgus öelda, mida mõtled, on toonud Taranditele läbi ajaloo nii häda kui suuri võite.
