Mis kell sind siin üles aetakse, kui kooli pead minema?

Jonete naeratab.

Ema Riina (julgustades): „Mis kell sa ärkad?“

Jonete (vaevukuuldavalt): „Kell seitse.“

Sa võid kõva häälega ka öelda.

Jonete (enamvähem sama vaikselt): „Kell seitse.“
Ema ajab üles?

Noogutus.

Kohvi jood?

Vaikus.

Ema (Jonetele): „Piimaga jood ju küll.“

Nii siis paned asju kotti? Või oled õhtul pannud juba?

Jonete (vaikselt): „Õhtul olen pannud.“

Mitme minutiga sa kodust kooli jõuad?

Naeratab.

Ema (Jonetele): „Kui kümme minutit enne tundi hakkad tulema, siis jõuad veel ka.“

Ta elab Lääne-Virumaal Simuna alevikus üsna koolimaja lähedal otse rahvamaja vastas üle tee.

Lasteaia viimasel aastal võistles Simuna-Laekvere jooksul (10 km) ja võitis eripreemia kui noorim osavõtja. Aasta varem hakkas maadlemas käima, sest ei tahtnud vanemast vennast Jarkost, kes juba maadles, kehvem olla.

Ema: „Ta on meil selline kangekaelne. Akordionimänguga oli samamoodi. Ütles, et tahab akordioni õppida ja…“

Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on Jonetel Väike-Maarjas maadlustrenn. Neljase bussiga sõidab Simunast Väike-Maarjasse. Kaks korda nädalas käib enne maadlust veel muusikakoolis akordionitunnis. Akordion lõpeb, ja kohe, pool kuus, läheb treener Lembit Kalteri juures maadlemiseks. Soojendus, käeringid, akrobaatika, sillad, võtted, saltod edaspidi, saltod tagurpidi. (Ema: "Painduvus on siin väga oluline!") Puusaheide, vertuška, üle rinna heide… Enamus maadlejatest on poisid. Ja vahepeal tehakse sumomaadlust.