KOLMAPÄEVASES EKSPRESSIS: Jüri Ratas veereb valimiste poole
Kas munitsipaalpanka tasub raha panna? Kas Priit Toobal tekitab piinlikkust? Miks tuleb Eesti sõduritelt relvad ära võtta? Küsimustele vastab keskerakondlasest saadikukandidaat Jüri Ratas.
Riigikogu aseesimees Jüri Ratas (35) istub oma kabinetis suurde valgest kunstnahast tugitooli, mil näib vanust olevat kaks või kolm korda sama palju kui Ratasel endal ja pöörab oma pilgu ajakirjanike poole. Vaade on ainitine ja peaaegu hüpnotiseeriv, mõlemad käed lebavad troonileenil võimuka liikumatusega.
Võrreldes sügisega 2005, mil linnavolikogu toona 27aastase Ratase (keda teravkeeled peagi Abirattaks narrima hakkasid) Tallinna linnapeaks valis, on areng kehakeele ja üldise oleku osas olnud märkimisväärne. Kuid kõige enam on muutunud viis, kuidas Ratas räägib - kohati ähvardavalt vaikselt, ent hetk hiljem kiirendades ja vestluspartnereist puhta detsibellijõuga üle rulludes, siis jällegi tõrksalt, otsekui rebiks armulik käsi teatava vastumeelsusega tükikesi suurest infopätsist ja heidaks palukesi näljastele pardikestele, kes paterdavad seal kusagil kaugel allpool. Kui sulgeda silmad, võiks intonatsiooni põhjal oletada, et jutt tuleb Edgar Savisaare enese suust.
Kas te kannate alati sinimustvalget lipsu?
Ei. Pean tunnistama, et selle lipsu valis mulle mu abikaasa.
Kannate seda alati?
Ei kanna. Mul on rohkem kui üks lips.
Millised meened olete seoses eurovalimistega juba valmistada lasknud?
Mitte ühtegi. Trükis on mõningad postkaardid.
Kas olete oma võidus nii kindel või, vastupidi, pole need teie jaoks olulised valimised?
(Rõhuga) Punkt üks: need on minu jaoks väga olulised valimised! Üle kümne aasta on Eesti poliitikutel võimalus olla nagu olümpia stardijoonel ja saada teada, mis on nende tõeline toetus, kuna valida saavad kõik alustades Ruhnust ja lõpetades Tartu või Tallinnaga. Kas ma olen kindel oma võidus? Ma olen siin pigem veerpalulik ja mõtlen, et ma hüppan kindlalt sellest kõrgusest üle. Seda, mis on tulemus, ei oska ma ennustada.
Kui osutute valituks, kas saate panna käe südamele ja öelda, et jah, ma lähen Brüsselisse?
Kindlasti võin. Aga elus on asju, mis meist ei sõltu - tervis näiteks.
Kavatsete loobuda oma mandaadist Mihhail Stalnuhhini kasuks?
Siis ma oleksin pidanud vastama et ei, ma ei lähe Brüsselisse.
Kuid Edgar Savisaar on öelnud, et Keskerakonna eesmärk on saata Brüsselisse üks vene rahvusest inimene?
Finišijoone pingerida ei saa keegi paika panna. Selle saab paika panna ainult Eesti valija 25. mail.
Keskerakonna eurosaadikutel on komme erakonnast ruttu lahkuda. Kui kaua kavatsete Brüsselis olla enne kui…
Siiri Oviir ei lahkunud pärast esimest koosseisu, vaid oli edasi.
Aga tänaseks?
Tänaseks on lahkunud. See on koht, kus erakonnal on vaja õppida. Ma arvan, et ei ole ei Eestimaa ega Keskerakond nii rikas, et öelda: seda inimest meil vaja ei ole.
Pikemalt kolmapäevases Eesti Ekspressis
