Koolistress on lahendatav – kui väga tahta
Lapse koolipäev võib olla pingelisem kui tema vanemate tööpäev. Põhikoolis käiva õpilase „tööpäev” ulatub 10–11 tunnini: lisaks tunniõppele tuleb ära teha kodutööd, mida on iga päev eri koguses, ning selleks kulub igaühel erinev hulk aega.
Pidevale töisele ülepingele lisanduvad kõikvõimalikud muud pinged. Suhted õpetajatega võivad olla väga mitmesugused, suhted kaaslastega samuti. Hea suhe mõne aineõpetajaga võib viia kaaslaste põlguseni, samuti nagu mõne õpetaja põlualuseks olemine. Ühes seltskonnas on in hästi õppida, teises jälle halvasti käituda.
Oma osa mängib ka varanduslik taust – kui mõni ese (mobiil, firmamärk vmt) on seltskonnas staatuse näitajaks, siis ilma selleta on staatust üsna raske saavutada.
Välised ja sisemised stressiallikad
Psühholoog Ellu Eik soovitab vahet teha välistel ja sisemistel stressiallikatel. Välised võiks jagada jämedates joontes kahte kategooriasse.
„Esiteks tund kui selline, uute teadmiste omandamise praktiline protsess. Ainete omandamine on laste jaoks eri raskusega. Paljude jaoks on raske ka tunni ajal vaikselt paigal istuda ja toimuvat tähelepanelikult jälgida. Kui aga tähelepanu hajub, ootavad õpilast uued probleemid: ta ei saa õpetaja jutust enam aru ega suuda kaasa töötada.
Teine stressiallikas on suhtlemine, mis jaguneb kirvejoontes taas kaheks. Esiteks õpilaste omavaheline suhtlemine. Liidrirühma kuulujate jaoks on see lihtsam, ehkki kaugeltki mitte alati probleemitu, tõrjutud õpilane aga võib kogeda väga raskeid hetki.
Palju pingeid võib tekitada ka suhtlemine õpetajatega. Tihti, aga mitte alati, on see seotud ainest arusaamise või aine huvitavusega – kui õpetatav pakub huvi, saadakse ka õpetajaga paremini läbi.
Sisemine stressiallikas on õpilase subjektiivne nägemisviis ja enese võrdlemine teistega, kus stressialtimatel kipub tekkima tunne, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Paljud lapsed ja vanemad usuvad, et on olemas „õige ja normaalne elu” – niisugune, kus kõik on meeldiv ja ilma suurema raskuseta. Selle asemel, et vaadelda enda elu koos selle rõõmsate ja valusate tahkudega, keskendutakse teiste elule. Ja kui see „teine” juhtub olema selline, kes oma probleeme väljapoole ei näita, tekib vaatlejas kadedus ja kibestumine. Usutakse, et „teiselt” ei nõuta eriti midagi või siis nõutakse midagi sellist, millega „teine” mängeldes toime tuleb.”
Mälu eripärad
Psühhiaater Jüri Ennet näeb ühe koolistressi olulise põhjusena asjaolu, et koolis õppimine ei arvesta mälu eripära.
„Mälu on nelja liiki: semantiline mälu, kehaline mälu, elukogemus ehk episoodiline mälu ja taastundmine ehk priming. Koolis pööratakse liiga palju tähelepanu semantilisele mälule, liiga vähe näiteks protseduurilisele ehk kehalisele mälule. Koolilapse mälu pole piiramatu, õppekava maht aga on. Semantiline mälu pole mahukam kui teised mäluliigid, seega tuleks koolil aktsepteerida, et faktoloogia jaoks on kõvaketas ja teatmekirjandus ning kõik ei peagi lapse mällu ära mahtuma.
Faktide päheõppimise tähtsustamine käib meil sageli seostamisoskuse arvelt. Fakte palju, hinne viis käes. Mõtlemist pole – seda ei märgatagi. Aga elu pole enam kool – mõtlemis- ja seostamisvõimetust inimesest ei tule head juhti ega spetsialisti. Vastupidi muidugi ka: kui inimene palju mõtleb, aga varem mõeldust ja faktidest midagi ei tea, võib suur mõtlemine jääda ilma suure tulemuseta.
Kahjustusteta suudab nõutavat koormust vastu võtta umbes 5–10 protsenti lastest, keda võib iseloomustada väljendiga „andekas” või „geniaalne”,” nendib Ennet.
Vanemad saavad last aidata
Ellu Eik näeb lapse esmaste toetajatena tema vanemaid, kel tuleks ka kriitilistes olukordades külma närvi säilitada ning lapse murele keskenduda.
„Igas inimeses, nii suures kui ka väikeses, on sisemised reservid, millele raskes olukorras toetuda. Lapse reservid on üsna väikesed, seepärast on tal kergem, kui saab toetuda vanema omadele.
Mida see tähendab? Seda, et vanemal tuleb lapse mure(de)st kuuldes jääda rahulikuks, vähemalt jutu kuulamise ajal ja lapse nähes. Kui see on raske, kinnitage enesele mõttes: „Mina reageerin pärast. Praegu on lapse kord.”.
Ükskõik mida laps ka ei räägiks, ei peaks vanema viha või ahastus langema lapse peale, muidu on oodatud leevenduse asemel juures uus mure – sedakorda vanema reaktsiooni pärast. Rahu ja ratsionaalne suhtlus on need, millega last aidata saab. Igal raskusel on ka välja- või möödapääs, see tuleb lihtsalt üles leida ning toimima saada. Arutage lapse võimalusi temaga koos. Vanema tarkusest on lapsele kasu, kui laps sellest aru saab ning sellele kaasa mõelda oskab.
On lausa suurepärane, kui vanem suudab oma noorusest meelde tuletada probleeme, mis on lapse omadega sarnased. Kui laps näeb, et teistelgi on selliseid muresid olnud ning neist on suudetud üle saada ja edasi elada, hakkab ta uskuma sedagi, et lahendus leidub ka tema murele.
Last tuleb kuulata ka selle hinnaga, et mõned tähtsana tunduvad tegemised ja toimetamised pannakse seisurežiimile ning keskendutakse lapsele. Siis saab laps aru, et on vanemale tähtis.”
Muutused peaks hõlmama süsteemi
Jüri Ennet on veendunud, et õppetöö koolis ja kodus ei tohiks ületada kaheksat tundi ööpäevas. Koolilaste hingeline ja vaimne kurnatus ning füüsiline jõuetus (istuv eluviis), depressioon, stress ja isegi enesetapumõtted on õige töö- ja puhkerežiimiga kõrvaldatavad.
Faktipuru olgu vähem. Teatmeteosed ja arvutikettad on meil piisavalt head, aga mõtlemisvõime vajab edendamist, ning tähtsaim, isiksuse kujundamine, peaks olema aukohal kõigi ainete õpetamisel. Seepärast peaks kõik õpilased saama pidevalt, kõikides tundides, harjutada ka suhtlusoskust. Kooli- ja klassiüritustel aga esinegu riburada kõik õpilased, mitte ainult n-ö esinumbrid.
Ülimalt tähtis on kehaline aktiivsus ja spordiringides osalemine. Kasu on mitmetine – nii kohene stressileevendus kui ka tervem tulevik: vähem istuvat eluviisi ning liigseid TV- ja arvutitunde, mille tagajärjeks on väikevaagnaelundite verevarustushäired (tingib ka ebakindluse sugulises võimekuses).
Õpilaste peod olgu õhtuti, mitte öösiti. Kui noored oskavad omavahel suhelda ja tantsida, on neil vähem põhjust uimastitelt julgust otsida. See aga säästab tervist ja närvisüsteemi väga suurel määral.
Koolitoit olgu kõigile kättesaadav ning söömine toimugu rahulikult. Korralik toit ja stressivaba õhkkond on abiks ka tervete hammaste tagamisel.
Koolivorm või selle elemendid aitaksid tasandada majanduslikku tausta ning kujundada meie kooli ja klassi tunnet. Riigis toimiva individualismi kraavist on vaja välja tulla.”
