Kultusloom vigri retsept
Nagu tänapäeva lastel Lotte, nii oli peaaegu kõikidel 80. aastatel üles kasvanud lastel kodus olemas hülgepoeg Vigri. Seisis, tõsi küll, enamasti riiulil. Aga kindlasti aukohal!
Hülgepoeg Vigri loodi 80. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregati maskotiks. Selle mõtles välja keraamik Saima Sõmer ning Polümeeri tehases arendas mänguasjaks Elsie Johanson. Mõlemad on tänaseks juba manalateele läinud.
Elsie'ga samal ajal tehases kunstnikuna töötanud ning olümpiamaskoti, karupoeg Miša vahtkummist variandi loonud Lea Sonn oli aga Vigri sünnil ninapidi terve aja juures.
"Purjeregati maskoti leidmiseks korraldas selline asutus nagu Kaubanduspalat konkursi," meenutab Lea Sonn Vigri loomise stardipauku. "Saima Sõmer saatis sinna suure kaltsust hülge ning see võitiski. Vigri peaks olema siis Eesti vetes elav viigerhüljes, sealt ka see nimi."
Sonn ja Vigri vahtkummiloomaks vormija, Elsie olid head sõbrannad. "Elsie oli tore inimene, tegi ööd ja päevad tööd! Ta oli selline, kes tegi viimasel ööl enne kunstinõukogu ja oli terve öö tsehhis. Tal olid võtmed ja siis ta karvastas siin ja... Elsie oli enda suhtes väga nõudlik ja tegi mitu Vigrit, igaks juhuks. Ja pärast kinnitatigi mõlemad - lamav ja püstine Vigri."
Polümeeris hakati Vigrit tootma 1979. aastal. Selle aasta septembriks oli Rahva Hääle andmetel valmis üle 11 000 Vigri, kusjuures ainuüksi aasta lõpuks oli plaanis toota veel üle 45 000 hülgepoja.
Ka pärast olümpiat toodeti Vigrisid edasi. Aga kui palju, seda ei mäleta enam keegi.
Ikka sadu tuhandeid!
Nagu koogi küpsetamine
Mismoodi Vigri siis Polümeeris valmis küpsetati?
Neli tarmukat loomakeste värvijat teavad ja avaldavad Vigri retsepti.
TAINAS. "Kõik algas ju kummisegu segamisest ja enne seda ainete ettevalmistamisest," meenutab elegantne daam Astrid Möls (pildil).
"Lateks ja teised ained segati suurtes valtsides kokku nagu koogitaigen ja pandi Pioneerist tellitud vormide sisse.
Ja siis ahju küpsema!
Umbes poole tunni pärast võeti ta ahjust välja, siis oli ta küpse ja naised lõikasid kääridega käsitsi kahe pressvormi poole vahelt välja voolanud ääred ära."
LIIM. "Siis tuli liim.
See oli karm! See oli jube!!!
Ühekaupa pandi nad nõelte otsa ja kasteti liimi sisse ja riputati üles. Siis nad tilkusid ja kuivasid teatud aja."
KARVAD. "Siis mäkerdati loom algul käsitsi karvadega kokku. Ja alles siis tuli karvastamine suures trumlis.
Te ei kujuta ette seda asja!
Kus see karv lendas! Inimesed hingasid sisse seda peenikest karva, paljud olid kopsupõletikus! Inimesed olid ise karvased!"
Edasi meenutab väike ja väle naine Sirje Saks, et seejärel läksid loomakesed klopperisse. "Seal tulid lahtised karvad ära - need olid vastavalt valged või pruunid või kollased. Vigrid olid reeglina valged."
VÄRV. Edasi läks Vigri värvimisse. Kolmanda tsehhi naised panid kummipõlled ette ja asusid asja kallale.
"No vaat. Ise olid siis tõmbekapi ees. Panid pritsi sisse kõigepealt, ütleme, pruuni värvi. Niimoodi pidid seda käes hoidma, et ei jääks sõrmejälg peale ja et ei pritsiks sinna, kuhu pole vaja."
Ja siis muudkui lasid tšahh ja tšahh, vastavalt kunstniku tehtud etalonile.
"Siis pesid pritsi ära ja vahetasid värvi. Roheline värv! Kõik, mis oli tarvis rohelisega teha, jälle värvisid ära nii, et ei läheks näo ega noka peale," räägib Sirje. "Ja siis kogu aeg vaatad, et käsi ei väriseks, ja et tõmbekapis seda värvi sisse ei hinga. Niikuinii hingasime..."
Kümme aastat värvijana töötanud Astrid meenutab, et temal olid aastaid pärast Polümeeris töötamist mürgitusnähud. Aga hiljem läinud üle.
SILMAD JA SUU. Kui Vigri keha oli värviga üle pritsitud, hakati pintsliga silmi, nina ja suud vajutama.
Astrid meenutab, et kuigi kõik värvisid kindla etaloni järgi, tuli ikkagi igaühel oma ilme.
Šarmantne käredahäälne daam Urve Mahmastol tundis Polümeeri toodete näitusel ära isegi enda värvitud Vigri!
Näitas ühe loomakese peale ja teatas: "See on minu tehtud. Ma tunnen ära ta selle silmavalge järgi, lihtsalt käekirja vahe on. Praegu mõtlen, et kui une pealt ärkaks, siis oskaksin ka seda teha. See on peaaegu nagu auto juhtiminegi, ega ta kuhugi ei kao."
Mahmastol teab rääkida, et alguses olid Vigri silmad mõeldud sinise-, musta- ja valgekirjud, aga Moskvas olevat see ära keelatud ja kästud sinine välja võtta.
Kui Vigri oli värvitud, saatsid naised ta edasi monteerimisse. Seal pandi talle vuntsid ette.
Viimasena vaatas töö üle praakija, kes jälgis, et maskotike vastaks kenasti etalonile.
Tissidega Vigri ja kommunismi ehitaja
Omaloomingut tehti aga ülemuste selja taga Polümeeris nii, et vähe polnud. Näiteks Urve tütar Helen Mahmastol armastas emaga teinekord tööl kaasas käia ja ise loomakesi oma tahtmise järgi värvida. "Miša oli tema lemmik."
Aga Polümeeri enda naised tegid loomadega ikka igasuguseid riukaid. Konkreetse ütlemisega värvija Tiiu Aru räägib, et eks kõiki mänguasju oli võimalik natuke siivutumaks teha.
"Tädi Vigrisid sai tehtud... Kui loom oli veel toorik, saime sellele lateksit juurde kleepida ja sai tehtud üsna kõlvatuid asju. Vigrile andis rindu külge orgunnida, habet. Tuli lihtsalt vaadata, et ülemused ei näeks! Töö pidi ju endale huvitavaks tegema."
Naised meenutavad, et kuulsaim modifitseeritud tegelane oli päevakoer, kellest sai "kommunismi ehitaja". Sellele pani üks värvijatest koni hambusse ja viis oma mehele kingituseks.
Kui omaloomingut tehtigi enamasti tähtpäevadeks tuttavatele, siis originaalmänguasju vahetati näiteks tihtipeale üle tee töötanud Flora tehase naistega - neile mänguasjad, Polümeeri naistele küünlad.
"Kui palju Vigri värvimise eest toona ka tasu sai?" uurin Mahmastolilt.
"Meil oli väga hea kuupalk. Mina sain 280 rubla kuus." See oli kõva sõna.
Vigri koostisosad tulid Malaisiast, Jaapanist...
Mänguasjatehases kommertsdirektorina töötanud Tõnu Kudeviita meenutuse järgi maksis Vigri poes rubla ringis tükk, sellest rahast osa läks olümpiakomiteele.
Kuni olümpiamängude alguseni oli Vigri defitsiit. Kui hülgepoeg aga juba massiliselt müüki paisati, sai sellest üliminev kaup.
"Meie mänguasjad olid väga menukad, mingeid realiseerimisprobleeme ei olnud," kinnitab Kudeviita. "Kui kellelgi õnnestus reisile minna, võeti alati kaasa ka Polümeeri mänguasju. Olümpiamängude maskotte sai Moskvasse kogu aeg viidud ja neid seal reklaamitud. Ja me müüsime neid üleliidulistele laatadele.
Polümeeri toodangut viidi muidu ka liidust välja - näiteks karvaseid õhupalle eksporditi isegi Kanadasse," meenutab Kudeviita.
Kohtadest, mida ta nimetab Polümeeri jõudnud toorainete päritolumaadena, moodustub aga tõeliselt globaalse haardega kaart.
"Esiteks, vahtkummi üks põhikomponent, naturaalne lateks, oli pärit Malaisiast. Teine komponent, sünteetiline lateks, tuli Jaroslavlist Venemaalt. Karv, millega ta oli karvastatud, tuli algul Jaapanist ja hiljem Šveitsist.
Jerevanist toodud sünteetilisest kautšukist lahustasime nairiitliimi, millega karvad loomale peale kleebiti. Värvid, millega talle nägu pähe joonistati, segasime ise Eesti värvimullast ja turbast. Vigri vuntsid sai kapronnööriga tõmmatud, see tuli kuskilt Ukraina või Valgevene kiutehasest."
Ja kõikide nende riikide lapsed on vastu saanud armsa hülgepoja Vigri, keda nad armastuse ja heldimusega meenutavad siiamaani.
Tootmiskoondis Polümeer
Nõukogude perioodil kummist, vahtkummist, kilest ja plastisoolist mänguasju ning suveniire valmistanud tootmiskoondis Polümeer asutati 1974. aastal. Ettevõte tekkis kummitoodete vabriku Tegur ja Kunstsarvetehase liitmise tulemusel.
1960. aastate teisel poolel sai kummitoodete vabrikus alguse Polümeeri tuntuimate lelude - vahtkummist mänguasjade tootmine. Esimesed vahtkummist mänguasjad, näpunukud Eit ja Taat tegi kunstnik Kalju Reitel.
Vahtkummist mänguasju hakati massiliselt tootma siiski alles 1970. aastatel. Peamiselt toodeti looma- ja linnufiguure, aga tehti ka näiteks Karlssoneid, jõuluvanasid, päkapikke ja suveniire asutustele.
Vahtkummist mänguasju nimetasid Polümeeri kunstnikud karvastatud pealispinna pärast samblaloomadeks. Ühed tuntumad samblaloomad olid 1980. aasta Moskva olümpiamängude maskott Miša ja Tallinnas toimunud purjeregati maskott Vigri.
Teised olulised tooted olid täispuhutavad kummist ja kilest veemänguasjad: ujumisrõngad, ujumistoolid ja madratsid.
1993. aastal valmistati Polümeeris viimane kummiloom ja sellega mänguasjade tootmine lõpetati. Aastatel 1993-1995 müüs Erastamisagentuur RAS Polümeeri osadena maha, seega ettevõtet tänapäeval enam ei eksisteeri.
Praegu tegutseb viiendat aastat Polümeeri tehase ruumides MTÜ Kultuuritehas Polymer. Nii Polümeeri kui ka Polymeri aastapäevade tähistamise puhul on tehase ruumides avatud Polümeeri toodangu näitus.
Allikas: Tartu Mänguasjamuuseum
Vigri muutumine kultusloomaks
Vigri nime on endale saanud paljud asutused-organisatsioonid.
- Näiteks käib Polümeeri kunstniku Lea Sonni lapselaps Vigri-nimelises laulurühmas laulmas.
- Nõukogude ajal oli Tallinnas kohvik Vigri.
- Hiiumaal Kõrgessaares on Vigri lasteaed.
- Vigridest tehti ka lastesaade, kus tegelased kandsid tõsielusuuruseid vahtkummist Vigri kostüüme. (Lõike sellest on näha ka YouTube'is.)
- 2006. aastal asutati noorte mereklubi Vigri.
- Isegi ühe jalgpallimeeskonna nimi oli Vigri.
