Esimesed karmid jõmakad hakkasid käima 70. aastate lõpus, kui alustati Lasnamäe kanali ehitusega. Mõnesaja meetri kauguselt tulvavad lööklained olid nii võimsad, et ametivõimud pelgasid maja kokkuvarisemist.

Talitatigi nii, et sõjaväelased evakueerisid kogu maja elanikud ohutusse tsooni. Isegi invaliidid veeti toolidega maja ette.

Seisime siis seal, mitusada inimest, pilgud nukralt oma eluasemele suunatud. Korraga hakkas maa nagu palavikuhaige võdisema, siis alles käis kärgatus ja tõusis tolmusein. Maja jäi õnneks terveks; seega elanikke enam edaspidi ei evakueeritud.

Küll aga värises toapõrand teinekord lõhkamiste ajal nii, et voodi sõitis keset tuba. Tunne oli nagu akvaariumikalal enne maavärinat. Hirm plahvatuste ees oli Pae ja Punase tänava elanike alateadvusse süstitud.

Kümmekond aastat hiljem sai sellest kellegi karm relv.

Surm jalutuskäigul

Kui ma ilusal suvepäeval 1994 oma kodunt välja astusin, otsustasin jalgsi linna minna. Sammusin mööda Pae tänavat. Sisemine hääl aga ütles: "Ära mine, keera kanalisse!" Keerasin. Mõne minuti pärast, täpselt ajal, kui ma oleksin astunud endise "keemikute" ühiselamu, Pae 25 maja ees, kõmatas seal võimas autopomm.

Hukkus juhuslik mööduja; aga neid oleks võinud ka kaks olla. Pauk oli nii võimas, et autovrakk ja hukkunu tükid lendasid puu otsa.

Mõtlesin siis, et mul vedas. Aga see oli vaid näiline. Juba sama aasta 12. juuni öösel poole kahe paiku võpatasin unest nagu elektrijänes. Käis hirmus kärgatus.

Tormasin akna juurde ja vaatasin maja ees asuva Lasnamäe turu poole, kus pauk käis. Peagi kihutasid sinna ka tuletõrje ja päästeameti masinad.

Püüdsin siis uuesti uinuda, aga poole kolme paiku hakkas pihta tõeline püstolishow. Kedagi üritati tabada. Vastastikku kõmmutati peaaegu veerand tundi. Vahepeal tõmmati pisut hinge ja siis kõmmutati jälle. Lõpuks, kusagil nelja paiku, uinusin.

Sedamoodi andsid endast märku kaks esimest pommikolmnurga punkti.

Plahvatus ajas inimesed katusele

Kui ma 1995. aasta 14. oktoobri hommikul ärkasin ning magamistoa rõdult vastasmaja Punane 23 katusele vaatasin, arvasin et olen lolliks läinud. Seal jalutasid inimesed. Oli naine lapsega, mees koeraga, vanamees kotiga. Siiski meenus, et öösel oli voodi nagu värisenud.

Aimasin halba ja jooksin asja uurima. Vaatepilt oli karm. Võimsa üheksakorruselise elumaja kolmanda trepikoja esimese korruse treppi polnud enam. Selle asemel haigutas auk. Seepärast olid ka inimesed katusel – neil lihtsalt polnud muud võimalust majast väljas käia kui katuse kaudu. Pauk oli käinud 4.15 hommikul ja ehmunud inimesed jooksid mööda maja ringi poolalasti nagu peata kanad. Üks esimesel korrusel elav mees jutustas: "Kõigepealt võpatasin paugu peale üles, siis lendas lööklainega sisse välisuks ja kui lööklaine korterisse jõudis, lendasid kõik mööbliesemed seinast eemale, purunesid nõud ja aknad. Košmaar!"

Koleda kõmaka põhjustas paarikilone (!!!) trotüülipoiss, mis oli paigutatud prügišahtiruumi.

Arvati, et see on samas majas elanud pättide kättemaks majaelanike vihje pärast, mille tulemusel kuritegelased kinni nabiti. Veel arvati, et kellelgi ei õnnestunud oma tiksuma keeratud põrgumasinat õigesse paika sokutada ja viimases hädas heitis ta selle Punane 23 prügišahtiruumi.

Õnneks selles plahvatuses keegi hukka ei saanud; küll aga oli paljudel kergeid vigastusi, rääkimata psühhotraumadest. Et pauk juhtus nädalavahetusele ja majavalitsuse puusepad tööd ei teinud ning päästeamet ajutist treppi ei paigaldanud, pidid Punane 23 kolmanda trepikoja elanikud veel paar päeva mööda katust liiklema. Rääkimata sellest, et mitu päeva polnud neil ka vett ega õiget voolu.

Maja kandvad konstruktsioonid jäid terveks tänu sellele, et hoone ehitati 70. aastatel – ajal kui veel ehituskvaliteeti pisut kontrolliti. Põmakas Punane 23 majas oli pommikolmnurgas kolmandaks punktiks.

Pae pood oli segi nagu rähni pesa

Kolm aastat oli Lasnamäel jälle suhteliselt rahulik. Aga 5. mai varaöö 1998 lõi paljudele Punase tänava elanikele uuesti pommitempli mällu. Kell 3.36 käis kole kärgatus Punane 17a asuva Pae kaupluse akna juures, kuhu kuritöölised olid oma põrgumasina häälestanud.

Põmaka tagajärjel purunesid aknad, kannatada said konstruktsioonid. Kokku lõhkus võimas mürts ümbruskonnas üle 150 akna.

Pommijärgsel hommikul avanes Pae peatuses võigas pilt. Pood oli segi nagu rähni pesa, teed ja murud täis klaasikilde, korterite aknad tekkide-linadega kaetud. Need kodanikud, kellel vara kindlustamata, kirusid katkiste akende peal ennast. Operatiivsed poodnikud olid aga ühte kaupluseorva ajutise leiva ja saiamüügi punkti orgunninud. Kapitalismi halastamatuis tingimusis töötas ka purunenud klaasidega kiosk.

Taas said kannatada süütud inimesed, paljud olid tõsises närvišokis. Aga uudistes ei peetud vajalikuks seda vigasaamiseks nimetada. Omalt poolt muidugi teadsin, et Pae poe ümber käisid tõsised intriigid. Minu teada kuulus see mitte just kõige parema teeninduskultuuriga paik kohalikule omavalitsusele, keegi tahtis seda aga ära osta.

Kas see või mingi paranormaalsem asi pani samale poele pommi külge veel sama aasta sügisel, ööl vastu 10. oktoobrit. See plahvatus mõjutas juba ümbruskonna kinnisvarahindu. Negatiivselt muidugi. Minu tähelepanekute järgi pidi järgmine karm kõmakas käima umbes kolme aasta pärast ja kõrvalmajas Punane 15. Kuid läks veidi teistmoodi.

Bagdadi pommitamine aktiveeris pommikolmnurga

1998. aasta 18. detsembri öösel 2.45 vaatasin CNN telekanalilt otsereportaaži Bagdadi pommitamisest. Äkki käis kusagil lähedal rõve pauk, mille lööklaine mu keha korralikult läbi väristas. “Nüüd läks Pae pood või elumaja!” mõtlesin.

Tegu oli elumajaga aadressil Pae 48, mille esimesel korrusel asus piljardisaal ja keldris saun. Kunagi varem aga asus selles majas Lasnamäe esimese mikrorajooni ainus korralik toidupood.

Järgmisel päeval oli Pae 48 maja ees kurb pilt. Maja vasakus tiivas haigutas kolme korruse kõrgune ja elutoa laiune auk.

Kusagil rusude all olid aga ses provokatsioonis hukkunud naise ja tema kaheaastase lapselapse surnukehad. Millegipärast polnud päästeametil spetsiaalset kraanat, mis hangiti alles pärastlõunaks. Alles õhtuks kaevati ohvrid välja.

Koduta jäänud seitse inimest majutati lähedal asuvasse lasteaeda. Pae 48 oli kuues ja mitte viimane punkt Lasnamäe anomaalses pommikolmnurgas. Pärast seda pauku tundsin esimest korda oma lapse ja pere pärast tõsist muret. Müüsin oma ekstreemse piirikonna serval paiknenud korteri ära ja kolisime mujale.

Õudus kestab edasi

Kõhutunne ütles, et Pae 25 maja lähedal toimub veel üks kõmakas. Pommikolmnurga pikim külg, mille äärtes oli juba toimunud viis plahvatust, jooksis jutiga selle kurikuulsa hooneni välja.

11. mai öö plahvatus Pae 23a hotellitüüpi elamus (maja paikneb Pae 25 taga) tõestas seda. Jälle oli plahvatuses ohver, kümneid vigastatuid, sadu kannatanuid. Taas kotib kole saatus kellegi isiklike ambitsioonide nimel varatuid.

Minu teada pole ühtki Lasnamäe Bermuda kolmnurga pommipanijat tabatud ega karistatud.

Järgmised suured kõmakad pommiregioonis võivad aset leida Pae tänaval, majade piirkonnas Pae 25–Pae72. Nõnda lubab arvata see müstiline kolmnurk, mis kohati nagu elaks oma sõltumatut elu. Inimesed, olge valvsad!

Tähelepanekuid pommikolmnurgast

1. Mida lähemale vanale paekarjäärile plahvatused toimuvad, seda suurem on ohvrite arv.

2. Pendlimees Kalmar Kalam väidab, et Tallinna negatiivsem piirkond on Liikuri tänava kant. See koht pole sugugi kaugel pommiklomnurgast.

3. 1970. aastatel sai pommikolmnurga serval surma Tallinna 16. keskkooli õpilane Kaimo Kesa. Ta tegi vanas paekarjääris sõpradega lõket ja viskas sinna miini. Miin plahvatas, kui poiss lõkke juures seisis.

4. Plahvatused pommikolmnurgas liiguvad edasi päripäeva.

5. Pommikolmnurga tipud on Pae 23a, Lasnamäe turg, Punane 23.