Maksumaksja argipäev
Ronald Kuremets (nimi muudetud) on väikeriigi äritipus juba viis aastat. Ta asub seal kuskil teise viiekümne alguses. Ajakirjanike eest on ta suutnud hoiduda.
Ta on keskmist kasvu, nii meeter kaheksakümmend kaks, jässakas. Talvel tunned ta ära mustast pikast mantlist ja mustast maasturist.
Kunagi hoidis ta madalamat profiili, aga rikkus ei anna pikalt häbeneda.
Nüüd on ta on omaks võtnud maffiastiili nagu paljud Eesti ärimehed. See on nagu loodusest tuntud nähtus – mimikri: süütu putukas võtab endale tigeda herilase välimuse. Igaks juhuks. “Sa pead välja nägema nii, et kaaskodanikel tekiks austus. Et nad sind tõsiselt võtaks,” ütleb Kuremets. Auto istme all on tal pesapallikurikas. “Igaks juhuks!”
Suvel võiks teda heleda ülikonna tõttu pidada tavaliseks audiitoriks või ministeeriumiametnikuks. Ainult eksperdi silm märkab, et tegemist on Hugo Bossi täpselt õiget värvi ja õige lõikega ülikonnaga. Ja keha selle all ei kuulu tavalisele nohikule arvuti tagant. Kuremets harrastab iga päev idamaised võitlusstiile, kuid sellest ei ole maksuameti vastu eriti kasu. Maksuamet on Ronaldi vaenlane, ehkki ta ei saa aru, miks ja millal see juhtus.
Kuremetsa esimesed sammud ärimaailmas said astutud Viru hotelli juures Soome marku kokku ostes. Seejärel läbis ta Eesti ärimehe tüüpilise karastuse. Saatis pumppüssiga niklikoormaid teel Narvast Tallinna. Ostis hulgi ja müüs hulgi. Summad olid suured. Seejärel varjas end kolm kuud Lõuna-Eesti metsades asiaatidest palgamõrtsukate eest. Nüüd tahab Kuremets olla väärikas kodanik
Ärimees Ronald Kuremets ei tunne ennast maksuametis mugavalt. Sa oled seal justkui koolipoiss õppealajuhataja juures. Vahel oled üksi viie vastu. “Ristküsitlus nagu gestaapos. Ebamugav.”
Kuremets on ühe hästitoimiva suurfirma peaomanik, aga selle vastu maksuamet huvi ei tunne. Maksuametit huvitavad Kuremetsa muud tehingud, eriti kinnisvara- ja korteriostud. Kuna Kuremetsal on pidev muresid tekitav raha ülejääk, siis ta ostab aeg-ajalt kinnisvara – kortereid Tallinna Citys. Neid, kust on hiilgav vaade Toompeale ja merele. Aegajalt ostab tema abi sinna mõne vaiba, kohviserviisi, diivanilaua ja muud elukondlikku nodi. Need asjad just huvitavadki maksuametit väga. “Tuhanded tonnid metalli jätavad maksuametnikud külmaks, aga paar-kolm nahkdiivanit ajab ametnikud väga kihevile. Inimlikult mõistetav. See on märgatavalt selgem märk heaolust kui näiteks rongitäis alumiiniumi,” räägib ärimees
Maksuametnikud lugesid üle ka kõik tema büroohoone aknad. Selleks, et kindlaks teha, ega ükski aken ei ole sokutatud isiklikku tarbimisse. Aga nii loll Kuremets ka ei ole, et laseks isikliku eramu aknad oma büroohoone raamatupidamisse üles kirjutada.
Kuid et temale kuuluvate korterite vaipade peal käivad tublid euroametnikud ja diivanites istuvad tublid euroametnikud, kes vaatavad Sony televiisorist CNNi, siis ei taha ta neid asju isiklikeks pidada. “See pudipadi kuulub ikka mu kinnisvarafirmale,” ütleb Kuremets,
“Ma ei saa ju euroametnikele tühja korterit üürida. Nii ei edene euroasi üldse, kui nad peavad veel hakkama sisustamisega tegelema.”
Nii ta seletab, aga maksuametit see jutt ei rahulda. Aina sagedamini tuleb käia aru andmas. "Valige oma tooni", ütlevad nad võimukalt. "Meie seisukohalt olete te lihtsalt potensiaalne kurjategija".
Kuremets on kuulnud, et maksuameti kutid saavad tulemuspalka. Kui keegi viie aasta taguse tehinguga vahele tõmmatakse, siis saavad tüübid preemiat. Nagu verekoerad, on Kuremets Maksuametist tulles mõelnud. Nende meelevallas on algatada kriminaalasi ja saata ta Patareisse, ühte kongi koos 15 kriminaaliga, kellest kolmel on vaimsed hälbed, ohjeldamatu ja väärastunud sugutung ning võib-olla ka AIDS. Kujutad sa ette, kümme päeva kolme AIDSi haige homovägistajaga ühes kongis, küsib Kuremets. Mille eest? Esialgu püsib Kuremetsa asi haldusõigusrikkumise piirimail aga ärimees on elava fantaasiaga. Närvid pole enam endised ja isiklik elu on ka täiesti p…s.
Varem tõmbas ta maksuametist tulles ikka tubli triibu kokaiini. Aga viimasel ajal järjest vähem. Pigem pudel külma Saku Originaali. Nüüd üritab ta hakkama saada tavaliste eestlaste lõbustustega nagu põdralaskmine, skuutriga ringi kihutamine, Tai tüdrukud.
Küsin temalt, et milleks ikka see pesapallikurikas. “Tahaks mõnda Diveci meest lüüa,” ütleb ta naljaga pooleks. Ma ei saa iga kord tema huumorist aru. Tema probleemid maksuametiga algasid siis, kui politsei ründas üht maksuplaneerimisteenuseid müüvat asutust ja muude paberite seast leidis ka talle kuuluva offshore-firma asutamisdokumendid.
Ta tahab mulle demonstreerida õiget pesapallilöögi asendit ja püksisäär tõuseb liiga üles. Tema parema sääre küljes on Beretta püstol. Ma ei küsi, milleks tal seda vaja läheb. Ju ta käib Nõmme mändide vahel sörki jooksmas ja on vaja koeri hirmutada.
