“Ah et miks ma kandideerin? Ütlen ausalt: viimaseks piisaks karikasse sai sinu ema surm.”
Nii teatab Rene Kuulmann telefonitsi pärast mu ema, vähihaigusele alla vandunud Hille Tänavsuu matust.
“No kaua võib?” küsib ta.
Kohtumisele Musumäel saabub Kuulmann erksavärvilises kampsunis, moodsad paksu raamiga professoriprillid ees ning jäme võtmekimp vööl. Sõiduvahendiks eurobürokraadile igati sobilik helesinine eurotähtedega jalgratas.
“Kuulsin hiljuti, et ma olevat täiskasvanud indigo. Äkki olengi!” teatab ta rõõmsameeselt. “Indigo on inimene, kes vihkab režiimi, autoritaarsust, survestamist, käsutamist, füüsilist vägivalda jms paikapanemist.”
Mida me teame Rene Kuulmannist?
Ta on hulgifirma Jungenti asutaja ning Narva-Jõesuus asuva Meresuu spaa-hotelli aktsionär.
Kogub kunsti ja omab rohkelt kinnisvara, mille sai isalt päranduseks.
Ent see pärandus on müügikeelu all, sest Kuulmannil käib juba mitmendat aastat kohtuvaidlus väidetava maksudest kõrvalehiilimise üle.
Samuti püsib Kuulmann paljude mälus kui “legendaarne baarikakleja”, kes noris 15 aastat tagasi Tallinna linnavaraameti juhina tüli ühes Kihnu baaris, kakles seal “linnuvabriku meestega” ja põhjustas eluohtlikke vigastusi. Avaliku korra raske rikkumise eest määrati talle tingimisi vangistus.
Kihnus, nagu ta täna meenutab, ei toimunud midagi muud kui et "mehed seisid teineteisega silmitsi ja üks ütles teisele, et tambime su praegu surnuks ja teine mõtles, et tühja te tambite."
"Asi oli tõsine, mul tuli võidelda oma elu eest. See oli puhas enesekaitse. Neil oli minuga äriplaan: minult nõuti vahendajate ja advokaatide kaudu 1,2 miljonit saksa marka. Siis lubati rahule jätta. Aga ma ei maksnud! Selle idee autor oli Kalev Kurg. Rahu tema põrmule. Karma sai ta kätte.“
Kuulmann ei kandideeri valimistel esimest korda.
1990ndate lõpus oli tal tõsine plaan sõita vabatahtlikuna tööle Aafrikasse. See olnuks midagi noore mehe “hingele ja vaimule”. Ometi sattus ta hoopis Keskerakonna nimekirjas kohalikel valimistel kandideerima.
“Olin erakonda sattudes noor ja loll – umbes 30aastane,” räägib Kuulmann. Ta määrati linnavaraameti juhiks, kus töö oli väga huvitav: muuhulgas tuli varade müügiga linna kukrut täita. Linn müüs oma vara “vasakule ja paremale” ning Kuulmann veendus, et ei taha saada karjääriahneks munitsipaalpoliitikuks.
Miks?
“Vanasõna ütleb: võta pits ja pea aru. Aga erakonnas annad oma aru ära ja pitsi tõstad kellegi teise valamistempos,” räägib Kuulmann.
“Ma paindun halvasti, sest minu puu on saar. Ja erakondades puudub inimlik võlu. Nad on oma parteitagatubadega omakasupüüdlikult massidega manipuleerivad, võõraid ressursse himustavad ja raiskavad, kiiresti korrumpeeruvad ning seejärel stagneeruvad nürisünnitised!”
Milliseid “inimkatseid” Kuulmann vähihaigetega teeb ning miks ta tahab, et kanep oleks kättesaadav?

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel