Eelmisel nädalal uurisid TV3 “Seitsmesed uudised”, mida arvavad poliitikud samasooliste inimeste abielude seadustamisest.

Riigikogu koridoris kaamera ette jäänud Priit Sibul (IRL) arvas, et Eestis homoabielusid lubada ei saa. Ta ütles: “On igasuguseid kõrvalekaldeid, on inimesi, kellele meeldib loomadega ka.”

Sibula avaldus vihastas Lisette Kampust (endine sots), kes on tuntud seksuaalvähemuste õiguste eest võitleja. Kampus saatis IRLi riigikogu fraktsioonile protestikirja. Selle lugemine viis omakorda endast välja Erki Noole.

Nii puhkes Kampuse ja Noole vahel lühike, aga jõuline debatt, mis lubab heita pilgu Eesti poliitika 50 halli varjundi taha.


Esimene kiri

Saatja: Lisette Kampus
Kuupäev: 14. märts 2013 16:05
Saaja: irl@riigikogu.ee

Tere,

Kas oleks võimalik, et te harite oma kolleeg Priit Sibulat zoofiilia küsimuses – jube piinlik, et aastal 2013 on parlamendis saadik, kelle (väär)teadmised on pärit eelmisest sajandist ning tõestatud ka faktiliselt valedena. Seda enam on vastutustundetu valeinformatsiooni riigikogu liikme positsioonilt levitada ning aidata seeläbi kaasa väärarusaamade loomisele.

Selle tulemusena kannatavad nii samasoolised paarid kui ka meie peredes kasvavad lapsed läbi koolikiusamise, mida õhutavad paraku vanemad, kes võtavad oma arvamuse kujundamisel eeskuju nt Priit Sibula taolistest.

Ei ole lugupidamist järel, andke andeks,

Lisette Kampus


Teine kiri

Saatja: Erki Nool
Kuupäev: 16. märts 2013 11:39
Saaja: Lisette Kampus
Koopia: irl@riigikogu.ee

Tere,

Homoseksuaalne käitumine on kindlasti kõige kergem probleem, mida kõrvaldada. Nagu paljud heteroseksuaalid kontrollivad oma ihasid, et mitte laskuda abielueelsetesse või väljaspool abielu olevatesse seksuaalsuhetesse, nii hoidku ka homoseksuaalsete ihadega isikud end vaos, et hoiduda homoseksuaalsetest kontaktidest. Igaüks, kes tahab hoiduda homoseksuaalsest käitumisest, peaks vältima praktiseerivate homoseksuaalide seltskonda.

On olemas erinevaid organisatsioone, mille ülesanne on aidata neid, kes tahavad oma käitumist muuta (ka geide organisatsioone).

Tervenemisjuhtumid psühhoteraapia abil u 30%, lisaks enese sidumine religiooniga näib olevat tegur, mis aitab homoseksuaalseid harjumusi kõige enam vältida.

Erki Nool


Kolmas kiri

Saatja: Lisette Kampus
Kuupäev: 17. märts 2013 14:13
Saaja: Erki Nool
Koopia: irl@riigikogu.ee

Hea Erki Nool,

Tore, et mul avaneb võimalus lugupeetud olümpiavõitjat selles küsimuses maailma üldtunnustatud tervishoiuorganisatsioonide ning teiste pädevate ja neutraalsete allikate poolt avaldatud teadmiste poole suunata.

Arvestades, et kirjeldan allpool enam kui kakskümmend aastat tagasi teaduslikult tõestatud ning tänaseni muutumatuna püsivaid üldtunnustatud seisukohti, on mul kahtlemata rõõm, et 2013. aastal see info ka riigikogu liikmeni jõuab. Võib-olla te olite varem trennis.

Faktidele otsa vaadates on õnneks mustvalgelt näha, et teie poolt nimetatud “psühhoteraapia” on teadlaste poolt määratud kategooriasse pseudo-teadus. Nimelt lähtub orientatsiooni muutmise (või ka inglise keeles tuntud kui pray the gay away) “teraapia” teesist, et homoseksuaalne orientatsioon on vaimne häire.

See ei vasta aga tõele ning on üheselt ümber lükatav lisaks kõikidele üldtuntud rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadele ka WHO ehk Maailma Terviseorganisatsiooni ametliku klassifikatsiooniga, mille järgi a) ei ole tegemist vaimse häirega; b) käsitletakse hetero-, homo- ning biseksuaalsust kui kolme võimalikku orientatsiooni. Sellest klassifikatsioonist lähtuvad kõik liikmesriigid.

Eraldi tuleks aga tähelepanu pöörata hoopis asjaolule, et teie poolt mainitud ning ülalpool ümberlükatud pseudoteaduslik teraapia on WHO poolt ohtlikuks kuulutatud ning seetõttu enamasti riiklikul (või nt USA puhul osariigi) tasemel keelustatud.

Nimelt on see “ravi” vaimsele tervisele kahjulik ning traagiliselt lõppenud juhtumid hoiatavalt sagedased.

Pikemalt võite lugeda nii WHO, ÜRO, EC, CoE ja mitmete teiste rahvusvaheliste ühenduste andmebaasidest, kus sisalduvad ka viited kõikidele teaduslikele uuringutele, mis eelpoolmainitud seisukohta üheselt toetavad, lisaks põhjalikke ülevaateid taolise “ravi” tagajärgedest.

Ja lõpetuseks sooviksin küsida järgmist.

Hea Erki Nool, kas teile on teada midagi, mida ei tea ei ameeriklased, austraallased, inglased, hispaanlased, taanlased, rootslased, soomlased, tšehhid, poolakad, lätlased, belglased, prantslased, portugallased ja veel mitmed rahvad, kelle valitsused ja parlamendid juba tunnustavad või on kohe tunnustamas samasooliste perekondade sotsiaalset kaitset ning õiguslikku turvatunnet läbi abielu või seadusliku kooselu.

Sest kui teile on teada midagi nii põhjapanevat, mille alusel tuleks homoseksuaalsust kui probleemi kõrvaldama asuda, palun teavitage ka ülal loetletud riikide juhte, kes on nähtavasti eksiteel erinevalt Ukrainast, Ugandast, Iraanist jt, millede “juhid” teiega kõhklemata nõustuvad.

Lisette Kampus

PS

Teie poja klassikaaslasel on kodus kahest samast soost inimesest koosnev pere; te olete treeninud noormeest, kelle pere moodustasid tegelikult kaks samast soost vanemat, kuid teile ei öeldud seda kunagi; Toompeal istub teiega ühes saalis mitmeid inimesi, kes ei ole heteroseksuaalsed.

Mõelge siia näod, nimed ja elud juurde. Probleem, mida teie hinnangul on “kõige kergem kõrvaldada”, ei ole anonüümne hulk rahvast, vaid päris inimesed, kes ei erine teist õieti mitte millegi poolest.


Neljas kiri

Saatja: Erki Nool
Kuupäev: 17. märts 2013 19:23
Saaja: Lisette Kampus
Koopia: irl@riigikogu.ee

Tere,

Lugedes Teie kirja, tekib paratamatult küsimus, kas olite ise trennis, et ei tea, kust tulevad lapsed ja mis tagab inimsoo kestmise. Ja kui Teie ja Teie “naisel” ongi kodus laps, siis kas Teie olete selle kuidagi teisiti saanud kui mõni heteropaar.

Nii et nende lõbuga olgu kuidas on, aga laste koha pealt peaksite küll suu kinni hoidma.

Erki Nool