Läinud suvel käis Hannes Tamjärv Hispaanias rändamas. Kõndis mööda iidset palverändurite teekonda, mis viib Prantsusmaa piirilt Santiago de Compostelasse, 10 päevaga 300 kilomeetrit. Sisemine teekond neil päevil oli ilmselt pikem.
“Reisimine on minu jaoks peaaegu oma tähenduse kaotanud, varsti võiksin peaaegu oma passi ära anda. Uued kohad kipuvad reisimise elamust pigem segama. See kõlab banaalselt, aga reisimine on eelkõige ikka sinu enda sees. Kui sa liiga palju välist näed, võib sisemine matk märkamata jääda,” ütleb Hannes Tamjärv täna.

Kuidas te tavaliselt reisite?
1992. kuni 1998. aastani mäletan lõputut komandeeringute virvarri, pidevat kiirustamist ja kohalejõudmist. Eks ma ise ole süüdi olnud, aga mingeid reisimuljeid sellest pole tekkinud. Ka pole ma mingi grupis reisija. Seda vist sellepärast, et ma kipun kuidagi kogemata ikka “grupijuhiks” hakkama.
Tähtis on reisimise tempo, päev ja linn, päev ja linn mulle ei sobi. Kuulsate vaatamisväärsuste jahtija ma pole. Isegi linna peal ma suurt ei jaluta, pigem istun pargis. Stockholmi kuningalossi vastas on mul üks pink, kus ma ikka olen istunud. Ja oma arust olen seal istudes rootslasest päris hästi aru saanud.
Minu lemmikmaa on olnud palju aastaid Austraalia. Olen seal vist seitse korda käinud, aga sealgi pole Melbourne’ist palju välja saanud.
Mul on väga piinlik, et 38 esimest eluaastat on käimine olnud minu jaoks arusaamatu tegevus. Ütlesin ikka, et kui tahad liikuda, siis jookse, kui tahad kuhugi jõuda, siis sõida. Aga milleks see käimine veel välja on mõeldud? Täna tundub see mulle haruldaselt loll mõistmatus.
Käimine on kõige loomulikum liikumise vorm ja kuhugi jõudmiseks ka parim viis. Käimine pakub tempo, kus jõuad näha, aru saada ja samal ajal ka endas rännata.
Selle kõik avastasin alles eelmisel aastal, kui ma Hispaanias palverännakul käisin, ning seal astusin tõepoolest kolmsada kilomeetrit jala. See on rohkem, kui ma ehk kümne aasta jooksul olen üldse käinud.

Kas on vahe ajaloolise palverändajate teekonna läbimise või niisama Tartust Viljandisse mineku vahel?
Ma olen seda endaltki küsinud. Ma arvan, et vahe on, aga pigem sedapidi, et Eestis on mõnusam käia. Pärast Hispaaniat olen käinud ka Alpides ja Norra mägedes – just käinud käimas. Need on ka vähemalt sama emotsionaalsed kohad kui Hispaania.
Aga kui võimalik, eelistan Eestimaa matkaradasid. Teen siin nädalavahetustel kahe-kolmetunniseid matku. Käies mööda tuttavat mererannikut, pole mul nähtud vaadetes ega värvides palju midagi avastada ja see ongi hea: väline ei sega mind ja siis võin ma endas midagi avastama hakata. Mida ma tõesti teengi. Käimise rahustav rütm aitab.

Kas teispoolsusele mõtlemine on ealine iseärasus?
Paraku vist jah. Ma ei oska ega tahagi seda arengut täpselt sõnadesse panna, aga midagi on toimumas küll. Kas või näiteks surma teemaga. Seni oli see ikka teema, mida tõrjuda ja vältida. Nüüd äkki võid sellele mõelda rahus, ilma hirmuta.
Aga eks ma küsi ikka targematelt nõu ka. Eriti Hesselt ja Dostojevskilt.

Millised teosed on olnud teile kõige tähendusrikkamad?
Eks ikka “Idioot”, “Vennad Karamazovid”, “Klaaspärlimäng”, “Siddhartha”, “Stepihunt” ...
Avastasin uuesti “Klaaspärlimängu”, sain sellest hoopis uut moodi aru. Mul polnud teismelisena aimugi, et selles ka Looja-temaatika sees. Ma olen alati öelnud, et “Stepihunt” on mu lemmikraamat, aga tühja ma temastki suurt aru olen saanud. Nagu Hesse ise ütles, on see tema kõige enam kommenteeritud ja ühtlasi kõige enam vääriti mõistetud raamat. Kes teab, mitu kihti sellest veel leida tuleb.

Kuidas käib vaimumaailma avastamine?
Ma ei tea vastust sellele küsimusele. Ja kui ma teaksin, siis ma seisaksin kõigest jõust vastu kiusatusele tõde kuulutada. Tõde tuntakse pigem ikka tegude kui sõnade järgi. (Kuigi vahel võib ka sõna ise olla suurim tegu.)
Iga areng on eelkõige ime. Paljud asjad käivad arusaamatute lainetena. Vaimustus tekib ja taandub nii, et selle kadumist isegi ei märka.
Mul on endal sageli sama küsimus: mida teha, et vaimset teed kiiremini käia? Aga mul pole sellele vastust. Ja mulle tundub, et lõpp-punkti silme ees hoidmine on pigem kahjulik.
Kui ma oma palverännakul lõpuks Santiago de Compostelasse välja jõudsin, sain aru, et seda polnud üldse vaja. Selle viimase päeva oleks võinud hoopis ära jätta. Santiago de Compostela katedraali ees kesk tuhandeid inimesi mõistsin taas, et kohalejõudmine pole midagi, võrreldes teelolekuga. Selge on ka see, et omaenese vaimse arengu teel pole selle protsessi lõpp-punkti võimalik kirjeldada.
Olen oma elu jooksul juhina aina korrutanud, et ükskõik mida sa teed, tähtis on tulemus. Praegu näen peamiselt teist poolt – tähtis on ka teelolek, protsess, iga hetk.

Kas pole nii, et kui mõni edukas juht rahategemise masinavärgist söandab välja astuda, hakatakse teda luuseriks pidama?
Ei tea, võibolla. Aga kui sa sedasama, mis sa siiani oled teinud, aina edasi teed ja hakkad seda järjest paremini tegema, siis on see selgelt kergema vastupanu teed minek. Harjunud masinavärgist välja astumiseks on ikka üsna palju julgust ja vedamist vaja.
Juba puberteedist peale olen endale kinnitanud: kui ma raha teenin, siis ikka selleks, et olla rahast sõltumatu ja teha neid asju, mis mulle tegelikult olulised on.
Lugemiseks, raamatuist oma tee otsimiseks pole muidugi mingit raha tarvis.

Reisimiseks vist ikka on?
Palverännakul – kui sa ennast sinna kuidagi kohale oled saanud – pole peaaegu midagi vaja. Paulo Coelho ütleb, et võtke 760 kilomeetri läbimiseks kaasa 200 dollarit ja seda ka rohkem igaks juhuks: et kui keegi koti ära varastab.

Kas nüüd on see aeg tulnud, kui raha on teenitud ja võite teha seda, mida tahate?
Ma ei tea. Olen ikka üritanud teha seda, mida tahan. Elu käib ju kogu aeg. Mitte nii, et nüüd teen selle asja ära ja siis hakkame elama. Teelkäimise ja kohalejõudmise vastuolu on ju kogu aeg. Elu ise on ju teekäimine ja kohalejõudmine on äraminemine. Surm peaks ju olema siis elu tulemus. Kas meie eemärk on siis elutee kiiresti ja väga efektiivselt läbida?
Isegi koolis on väga tähtis mõista, et koolitamise eesmärk pole mitte see, et inimene oleks 12. klassi lõpuks väga haritud, vaid haritud võib olla igas vanuses: kolmeaastaselt, kümneaastaselt. Tulemus on üsna vähetähtis nähtus. Teelolek ja areng on põhilised.

Kas meie tänase ühiskonna üldpropageeritav eesmärk pole mitte kapitali kiire kokku löömine, et saavutada seisund, kus ei pea enam midagi tegema, võib istuda palmi all? Kas me ei pea normaalseks, et elu eesmärk on selle olesklev nautimine?
Elu nautimise vormide nimekiri on tõesti üsna lühikeseks ja primitiivseks muutunud.
Aga ma ei julge ühiskondlikke üldistusi kunagi teha. Ma vaatan enda ümber ja näen inimesi, mitte ühiskonda. Ma ei usu nii väga ühiskonna mõjutamisse poliitika või meedia abil. Mind mõjutab Dostojevski raudselt rohkem kui ükskõik milline ajakirjandus või poliitika…

…või Milton Friedman?
Vabandust, aga ma tegelikult ei tunne teda. Muidugi usun minagi vabasse kodanikku ja väikesesse valitsusse, aga “kapitalismi piiblit” ma kahjuks lugenud ei ole.

Kas Eesti riik peaks endale seadma eesmärgiks, et kõik tema pensionärid võiksid Costa del Solil puhata?
Majanduslikus mõttes oleks see ju tore eesmärk. Aga see, kui nad kõik sinna läheksid, oleks küll täielik rumalus.
Mulle on ka varem tundunud, et siin talvepimeduses olek on hästi rusuv ja võtab palju energiat. Mõtlesin, et tuleb palju lennukiga sõitmas käia, et oma päikesevannid pealpool pilvi kätte saada. Täna ei saa ma sellest jutust enam arugi. Vahest on päikese puudumisel tõesti mingi füsioloogiline mõju. Aga minu meeleolu see enam ei mõjuta.

Kas reisida on parem üksi või kahekesi?
Võib olla tore nii või teisiti. Aga igatahes on üksi ka väga hea.
Mõni aeg tagasi tundus mulle imelik minna üksi reisima. Või teatrisse. Nüüd tajun, et reisimine toimub üksi niikuinii ja vahel ei tule lihtsalt meeldegi kedagi kaasa kutsuda.
Ja üleüldse on “üksi” üks inimese väljamõeldis. Üksi olles oleme me tõenäoliselt ikka kõige paremas seltskonnas.

Kas mõni koht maailmas võiks olla tähtsam või tähenduslikum kui teised? Koht, kus peaks kindlasti ära käima.
Ma pole käinud klassikalistes müstilistes või müütilistes paikades, ei Machu Pichus ega püramiidide juures. Viga, et ei ole käinud, aga täna sinna enam kahjuks ei tõmba. Minu olulised kohad on Eestimaa metsades ja eriti mere ääres. Kõpu poolsaarel tundub taevas ikka lähemal kui siin müüride vahel.

Kas on võimalik anda soovitust, millist kogemust otsida?
Esiteks, ei ole.
Aga teiseks, käige ja ärge otsige. Oodake ja vaadake, kuidas maailm teile vastu tuleb. Otsimine on leidmise üks kõige ebaefektiivsemaid viise. Liiga aktiivse otsimise tõttu võib leidmiseni mitte jõudagi.
Õige koht ei pruugi olla kaugel. Paulo Coelho “Alkeemiku” üks sõnum on ju ka see, et sinu varandused on sinu lähedal. Aga et sellest aru saada, pead sa kaugel, püramiidide juures ära käima.