Pika mäluaugu kroonika

Mihkel Raua memuaarid on kukutanud edetabelite esiotsast Andrus Kiviräha ja müüvad tempoga, mis ligineb ühele eksemplarile minutis.

“Ma tahaksin kohe näha seda inimest, kes nii ropusti kirjutab!”

Vanem proua on Tartus toimuval raamatuesitlusel Mihkel Raua ette astunud ja põrnitseb talle nüüd näkku. Vaikus valitseb mitu sekundit.

“Nii. Vaatasin ära! Head nägemist!”

Ja proua on jälle läinud.

Mihkel Raua memuaarteos “Musta pori näkku” on tähelepanuväärne ­raamat. Mitte sellepärast, et nende poolpehmete mustade kaante vahel esinevad umbes 479 korral sõnad “raisk”, “vittu” ja “put­si”. Mitte sellepärast, et me kõik teame nüüd, kuidas deliiriumis Peeter ­Volkonski Luunja kooliõpilastele nääri­vana tegi (“Ma käisin eelmisel nädalal Anne Veskit keppimas.

Lapsed, te ju teate, kes on Anne Veski?”, lk 173). Mitte isegi sellepärast, et tegemist on tähelepanuväärselt realistliku ja samas eepilise nägemusega Eesti rokkmuusika ajaloost 1980ndatel ja 1990ndatel.

Ei, Raua raamat oleks võinud olla seda kõike ja enamgi veel ning osutuda tähtede ebasoodsa asendi korral ikkagi vaid väikeseks pasunatörtsatuseks aastalõpu kirjastuskarnevali kõrvulukustavas melus.

Kuid Mihkel Raua oktoobris ilmunud teosest sai ettearvamatu hitt, millist Eestis pole olnud pärast Raimond Kaugveri hiilgeaegu. Vaid kahe kuuga on seda raamatut trükitud 1500 eksemplari pluss 4000 eksemplari pluss 8000 eksemplari pluss veel 15 000 eksemplari – nii palju, et vajalik paber lõppes vahepeal otsa ja seda tuli Poolast ja Rootsist juurde tuua.

Veel mõni kuu tagasi poleks keegi seda uskunud.

On suvi 2008. Kirjastaja Tiina Tammeril on olnud Raudade dünastiaga pikaajaline koostöö – ta on andnud välja Mihkel Raua õe Piret Raua illustreeritud lasteraamatuid ja vend Rein Raua haikusid, rääki­mata ema Aino “Kunksmoor” Perviku ja isa Eno “Naksitrallid” Raua teostest –, kuid Mihkel Rauda on Tammer oma südamepõhjas alati pidanud “pisut ülbeks, pisut kõrgiks, pisut edevaks”. Nüüd helistab mees talle aga omal algatusel ja pakub lugemiseks kaht peatükki pooleli­olevast käsikirjast, millest võib kooruda välja teos Singer Vingeri ajaloost – või siis hoopis midagi muud.

“On mul üldse mõtet edasi kirjutada?” pärib Mihkel.

“Kirjuta edasi ja ruttu,” käsib Tammer.

On 10. august 2008. Käsikiri saab üle antud ning Mihkel Raud (“Hästi hooliv, hästi soe inimene,” teab Tiina Tammer pärast lähemat tutvusesobitamist kiita) on kutsutud kirjastajate kodukööki raamatu saatust arutama.

Muu hulgas räägitakse sellestki, kas memuaarides esinevad väited ja paljastused võivad kaasa tuua ­kohtuasju, kuid kirjastajad on konsulteerinud juristiga ja kärpeid otsustatakse ­mitte teha. Küsimus on nüüd vaid tiraaži määramises.

“Trükime 2000 eksemplari,” arvab Enno Tammer, kogenud kirjastaja.

“Teeme parem 1500 – ei taha, et seisma jääb,” arvab Raud.

On talv 2008. Ma ei ole menuki kirjastajat Tiina Tammerit kunagi nii rõõmsana näinud kui sel detsembripäeval, mil tema uude Estonia puiesteel asuvasse kontorisse sisse astun – isegi siis, kui smiley-märk laua taga istudes käsi ja jalgu liigutaks, ei suudaks see välja näha oluliselt õnnelikum. Väike arvutus näitab, et “Musta pori näkku” läheb tempos, mis ületab 370 eksemplari päevas, ning Ekspressi nõustanud ki rjastusspetsialisti hinnangul ületatakse aasta lõpuks 26 000 eksemplari piir (Andrus Kivirähki “Meest, kes teadis ussisõnu” müüdi terve 2007. aasta jooksul 24 000 eksemplari).

“Mihklil ja Tammerraamatul jääb jagada umbes kolm miljonit. Arvestades, mis tavaliselt autorile pakutakse, võib Mihkli teenistus 26 000 müügi puhul ulatuda 400 000 kroonini ja kirjastusel 2,6 miljonini,” hindab anonüümseks jääda sooviv kirjastaja.

Need on Eesti oludes suured rahanumbrid, kuid Mihkel Raud ei mõju kui muretu mees. Ja põhjus pole selles, et ta – järsk, käre, üleni mustas, paari karva ulatuses juba hallineva habemega – saabub intervjuud andma otse Londoni lennukilt ning et sealse city-break’i käigus murdis keegi sisse tema tuppa täiesti korralikus neljatärnihotellis ning viis minema hulga riideid ja DVDsid (“American Expressi kindlustus maksab selle kinni,” teatab Raud.)

Ma arvan, et see karmikoeline ja armutu rokkariimago, mille Mihkel Raud 1980. aastatel Singer Vingeri koosseisus kitarri mängima hakates omaks võttis, on jäänud talle lihtsalt nii külge, et sellest on olnud võimatu loobuda ka kõigis hilisemates tegemistes: Eesti Päevalehe kolumnistina (“Energia ja emotsioonid pulbitsevad Mihklis ja kui ebaõiglust või valskust on ümberringi liiga palju, siis purskavad kirgliku kolumnina välja,” kiidab peatoimetaja Lea Larin), telesaate “Õhtune Ekspress” saatejuhina, “Eesti otsib Superstaari” kohtunikuna ja jah, muidugi ka ilukirjanikuna.

Sest “Musta pori näkku” on ilukirjandus kahtlemata, kuid tema ilu on tume ja sünge otsekui lumeta november – mäluauk ajab selles taga vaimuhaiglat, miilitsad ja KGB noori alternatiive ning teatud lohutust pakuvad üleüldises ängistusemeres vaid järjekordne viinapudel või lava ette Singer Vingerit fännama kogunenud “ingliolemisega tütarlaste” pärani suud.

Suhuvõtmist, alkoholi ja rock’n’roll’i on selles raamatus nii ohjeldamatult, et raamatuesitlustel kasutatud tempel “Alla 16 aastat keelatud” ei tundugi olevat vaid müügitrikk. Oma 11aastasele pojale ­Kaarel Enole on Raud teinud “väga selgeks”, et seda raamatut ei loe ta enne, kui on saanud täisealiseks.

“See portree ei ole ehk kõige ahvatlevam, mille ta endast maalib, ja ta teeb seda teatava mõnuga,” arvab muusikakriitik Tõnis Kahu. “Ma ütlesin tallegi, et pärast selle raamatu läbilugemist olen ma omajagu õnnelik, et ma ei tundnud Mihklit sel ajal, millest ta kirjutab, ja ma mõtlen seda tõsiselt.”

Neil, kel seda privileegi pole olnud, kes on Raua poolt armutult raamatusse pandud, tuleb kujunenud olukord lihtsalt teadmiseks võtta.

“Ma ütleks nii, et me mäletame kõiki asju erinevalt,” ebaleb raamatu üks peategelasi, poliitiku CVsse mitte just väga sobivates joontes kujutatud ekspunkar Tarmo “Kojamees” Kruusimägi, kellest nüüdseks on saanud innukas linnavolinik. “Raamat on trükis, väga menukalt müüb ja minul tuleb leppida olukorraga.”

(Ja-jah, ta on ka endale ühe ostnud.)

Ka Singer Vingeri solist Hardi Volmer, kes esineb Raua raamatus peamiselt repliigiga “minge munni, raisk”, leiab Eks­pressiga suheldes, et “Musta pori näkku” on “väga vinge raamat”.

Ja kõik on faktitäpne? Nii, nagu täpselt oli?

“Ei julge öelda, kurat. Kogu aeg oli pilt eest ära. Mina ei mäleta sellest midagi, kurat!”

“Lapsena mängisime me palju koos. Mihkel oli väga ettevõtlik ja hea fantaasiaga poiss, temaga oli alati põnev. Mihkel õpetas mind kala püüdma ja rattaga sõitma ja lubas mulle, et tonte pole olemas, kui ma pimedust kartsin,” ütleb Mihkli õde Piret Raud. “Ehkki ta ise elas säärast elu, nagu ta elas, tahtis ta, et mina oleksin selline klassikalist kirjandust lugev ja kauneid kunste hindav õilis neiu. Mäletan, kuidas ta, suits suus, mulle ütles, et ükski naine ei tohiks kunagi suitsetada ja et mina veel kõige vähem.”

Alates 2. augustist 1990 – päevast, mis raamatu avab ja suleb – elab ka Raud teisiti. Ta pole enam joonud ainsatki pitsi ning suurimaks rõõmuks, mis hommikul üles tõusma sunnib (“Ma olen tohutu õgard”), on lootus kahele päeva jooksul ootavale söömaajale.

Need on uued lohutused ja uus elu ja uus Mihkel Raud, kes möönab Eks­pressile, et tahaks kunagi proovida end ka riigiametis või heategevuses. “Musta pori näkku” on mudast, kuuseokstest ja värvilisest õllepudeliklaasist mälestusmärk ajale, mis on nüüdseks lootusetult läinud.

“Talle on võib-olla olulisemad, kui ta tahab tunnistada, müüdid, müütiline igavese nooruse kontseptsioon,” leiab Tõnis Kahu. “Ta ei tahtnud jääda loksuma ja vananeva rokkari tüüp on talle orgaaniliselt vastuvõtmatu.”

Kuid ikkagi – mis saaks siis, kui võtta Kalev Kesküla laua alt nüüd pudel veini ja see raamatu ilmumise auks lahti teha, küsin Raualt.

“Selleks ei ole vaja olla eriline hiromant, et teada, mis siis juhtub. Umbes esimese pooleteist klaasi jooksul saaksin ma aru, milline ajaraisk see peaaegu kaks aastakümmet kainust on olnud. Ma otsiksin üles oma vanad sõbrad, oleksin umbes pool aastat tsüklis ja siis ma tõenäoliselt sureksin ära,” arvab Raud.

Ja see kõlab päris realistlikult – isegi siis, kui selles on veidi ilukirjanduslikku liialdust.

Nii nagu ka tema raamat.

Mhikel Raud

• Sündinud 18. jaanuaril 1969
• Mänginud filmides “Nukitsamees” ja “Keskpäev” ning ansamblites Golem, Metallist, Singer Vinger, Ba-Bach ja Merry Christmas Mr Lawrence.
• Õppinud London University of The Artsi kommunikatsioonikolledžis, omandades seal magistrikraadi.
• Elab Tallinnas Kadriorus koos kinnisvaramaakler ­Pärle Sepping-Rauaga.
• Armastab lugeda biograafiaid, eriti rokkarite omi. Viimaselt Londoni-reisilt ostsis kaasa Guns N’Rosesi trummari Slashi eluloo.