Pokker riigi peale
Trankmannist saab "Onegin"
Narva pioneerpataljoni 1. kompanii ülema kapten Nikolai Trankmanni ohvitserikarjäär polnud hiilgav, pigem häbiväärne. Vabadussõja ajal veebruaris 1919 mõistis välikohus ta väejooksu pärast kümneks aastaks sunnitööle ühes ohvitseri aukraadi äravõtmisega. Ent juba märtsis anti talle patud andeks ja ülendati ta vahvuse eest lipnikuks. Sõjas teenis ta välja isegi Vabadusristi.
Trankmanni rahuaegne teenistus oli aga täis skandaale - enne salakuulamises süüdimõistmist 1938. aastal oli teda distsiplinaarselt karistatud seitse korda ja kohtulikult kaks korda. Seda purjuspäi sõimlemise, väeosast loata lahkumise, öösiti kaartide mängimise ning võlgade tasumata jätmise pärast.
Jah, võlgadega oli Nikolai Trankmann juba aastaid maadelnud, sest ta armastas raha peale kaarte taguda. Pidevas rahahädas kapten hakkas otsima väljapääsu ja tuli peagi mõttele - müüa kopsaka raha eest venelastele sõjasaladusi. Aga kuidas nendega kontakti leida? Trankmannile meenus naisevend Adolf Polisinski, kes oli Narva Kalevivabriku metsade metsavaht. Metsade, mis ulatusid Eesti-Vene piirini välja.
Nagu Polisinski hiljem ülekuulamisel rääkis, pöördus Trankmann tema poole 1935. aasta lõpul. Nikolai oli otsekohene, küsides, ega naisevennal venelastega mingit sidet pole. Temal nimelt oleks "andmeid, mis Vene ametivõime võiks huvitada ja neile kasulik olla". Katse läks luhta, sest Polisinski ütles, et tal puuduvad venelastega igasugused sidemed. Sellega jutt ka lõppes.
Umbes aasta pärast kõnetas metsas kontrollkäiku tegevat Polisinskit üle traataia Vene piirivalvur. Sõbralikult päris too metsavahi pere suuruse ja sissetuleku kohta, tegemata siiski mingit ettepanekut. Polisinskit veidi hämmastas, et piirivalvur teadis nii tema nime kui sedagi, et ta on metsavaht.
Aprilli lõpul 1937 aga küsis Vene piirivalvur Polisinskilt otse: kas ta ei taha nende teenistusse astuda. Metsavaht oli kohe nõus. Polisinski varjunimeks määrati "Tarassov" ja tema ülesandeks sai hankida andmeid piiriäärsete maanteede seisukorrast, samuti sildade kandejõu, mõõtude ja materjali kohta. Ka paluti Polisinskil tuua andmeid Eesti sõjaväeluure kohta. "Venemaa on rikas maa ja tasub kõigile nende töö eest hästi," öeldi metsavahile. Polisinski hakkas venelastelt saama 50 krooni kuus.
Suve hakul 1937 helistas Trankmann taas Polisinskile, kutsudes teda Narva. Kohtumisel küsis kapten naisevennalt taas - kas tal on sidet Vene luurega, oleks huvitavaid andmeid. Nüüd sai Polisinski rahanäljas meest aidata, öeldes, et tal on isegi venelastega kohtumine kindlaks määratud. Seda kuuldes lubas Trankmann juba paari tunn i pärast paki kohale toimetada. "Trankmann andis minule üle ühe kinnise ümbriku," selgitas Polisinski hiljem. Uudishimust avas ta ümbriku - see sisaldas "päevakäskusi 3-4 tükki, maastiku plaani, kus mäletatavasti oli kujutatud Virumaal asuva Meriküla ümbrus ja mingit sõjamängude kava".
Paari päeva pärast andis Polisinski ümbriku piiril üle kahele Vene luuretöötajale, mainides ka seda, kellelt see on. Umbes kuu aega hiljem kohtus metsavaht taas venelastega, kes viskasid talle paki. Selles oli kinnine kiri ja kaks rahapakki - 50 krooni Polisinskile ja 500 krooni kapten Trankmannile. "Andke see üle Oneginile," ütlesid "Lenski" varjunime all esinenud venelased metsavahile.
Nii sai Polisinskist kapten Trankmanni kuller, kes materjalid venelastele viis ja tasu Trankmannile tõi - iga kord 500 krooni. Nii palju maksid venelased ainult väga headele agentidele, enamik sai 50 krooni või veelgi vähem. Polisinski sõnul teenis Trankmann kokku 1500 krooni pluss dollarid, mille summat ta aga ei tea - need olid kinnistes ümbrikutes. Viimase paki eest aga jäi kaptenil tasu saamata. Vahetult enne 1937. aasta jõule piiril toimunud kohtumisel viskasid venelased Polisinskile pelgalt kirja. "Öelge Oneginile edasi, et täna dollareid hankida ei õnnestunud, Eesti kroone ka mitte," algas kiri. Venelased lubasid siiski asja ära klaarida veebruari esimesel pühapäeval.
Polisinski pistis kirja taskusse ja unustas selle. 23. detsembril läks ta metsa jõulukuuske tooma ja arvatavasti siis midagi taskust välja tõmmates pillas kirja maha.
Sissekukkumine
23. detsembril 1937 leidis Metsasihi kordoni piirivalvur Raigo Komp patrullimistee äärest ümbrikuta venekeelse kirja, mis oli kellelegi Tarassovile. Joonelisele paberilehele pilku peale heites märkas Komp sõnu "dollarid" ja "kroonid" ning tal tekkis kohe kahtlus. Lausega "Hävitage kiri viivitamatult" lõppeva kirja läbi lugenud, otsustas ta selle kohe oma ülemusele anda.
Et kiri kuulus Polisinskile, tehti kiiresti selgeks. "Kuna A. Polisinski oli kirja leidmise päeval käinud metsas omale jõulukuuske toomas ja kirja leiukoha läheduses metsas oli maharaiutud väike kuusk, siis langes kahtlus talle," seisab toimikus. Juba suvel pandi piirivalves tähele, et metsavahi väljaminekud ületasid tema tulud ligi 40 krooniga kuus. Kui nüüd hakati meest jälgima, nähti, kuidas ta kätega vehkides andis märku Vene piirivalve vaatetorni suunas.
Polisinski arreteeriti ja 9. veebruaril 1938 kuulati ta Poliitilises politseis üle. Algul mees eitas kõike, kuid lõpuks tunnistas üles ning andis ka Trankmanni välja.
Paar päeva hiljem oli ka Nikolai Trankmann vahi all, kuid erinevalt Polisinskist ta eitas salakuulamist Venemaa kasuks ega võtnud hiljemgi midagi omaks. Tema sõnul olid venelastele edastatud materjalid vildakad ja koostatud I diviisi luureohvitseri kapten Pollmanni palvel. Nende mõte oli jõuda jälile Eestis tegutsevale Vene salakuulajate organisatsioonile.
Veebruari keskel 1938 vastandati Trankmann ja Polisinski Poliitilises politseis. Polisinski jäi kindlaks ülekuulamisel väidetule: kolmel korral andis ta Trankmannile venelastelt saadud 500 krooni. Trankmann aga kinnitas, et ta ei ole oma naisevenna vahendusel venelastelt mingit rahalist tasu saanud. Ometi ei osanud Trankmann seletada talt leitud dollarite päritolu. Selgitus, et ta ostis need Tallinnas oma endiselt ajateenijalt Johan nes Traadilt, osutus viimase küsitlemisel valeks.
Säilinud NKVD luuretoimikud näitavad, et Trankmann värvati agent "Oneginiks" juba 1935. aastal. Seega ei vasta tema värbamine Polisinski kaudu suvel 1937 tõele. Küll kinnitab toimik, et sel ajal hoiti Trankmanniga sidet "kulleri "Tarassovi" - Eesti piirivööndi metsavahi - kaudu". Vene luure arvates oli aga "Tarassovi" kasutamine "Onegini" kullerina väga riskantne, kuna "Tarassov" ületas tihti salaja Nõukogude Liidu piiri. Toimiku andmeil pidas ka "Onegin" niisugust sidepidamisviisi ebasoovitavaks. Nagu sündmuste käik näitas, venelased ei eksinud - nad kaotasid oma tippagendi Polisinski lohakuse tõttu.
Vene luure pidas Trankmanni eriti väärtuslikuks agendiks, kel "on laiad sidemed Eesti armee ohvitseride seas ning sõbralikud suhted Narva poliitilise politsei ülema Tamme ja I Eesti diviisi luureülema abiga". NKVD väitel saadi temalt 1935-1937 plaanid Eesti kaitserajatiste kohta Eesti-Vene piiril, andmed Eesti vägede paiknemise ja manöövrite kohta, Eesti luureorganite struktuur ja töötajate iseloomustused.
NKVD luuretoimikust selgub huvitav tõsiasi, mis arvatavasti jäi Eesti luurel märkamata. Nimelt käis Trankmann kahel korral (1936 ja 1937) salaja Nõukogude Liidus, et pidada Vene luurega otseseid läbirääkimisi.
Aprillis 1938 anti Trankmann ja Polisinski sõjakohtu alla. Kuigi kapten Trankmann ei võtnud süüdistust kohtuski omaks, mõisteti talle ikkagi 20 aastat sunnitööd ühes õiguste kaotamisega. Polisinski pääses tänu ülestunnistusele 14aastase sunnitööga.
Veretöö Avinurmes
21. juunil 1940 mässajate poolt Patareist vabastatud Nikolai Trankmann leidis kohe endale uute võimumeeste juures rakendust. Juunis-juulis töötas ta NKVD informatsioonibüroos Tallinnas. Tõenäoliselt aitas ta NKVD-l ette valmistada Eesti ohvitserkonna hävitamist. Seejärel määrati Trankmann ettevõtete natsionaliseerimiskomitee esimeheks Narvas.
Kui puhkes sõda Saksamaaga, astus Trankmann augustis 1941 vabatahtlikult punaväkke, temast sai Narva polgu pataljonikomandör. 1942 astus Trankmann komparteisse, vähem kui aasta hiljem oli alampolkovnik Trankmann juba 27. laskurpolgu komandör.
Kui vahepeal polkovnikuks tõusnud Trankmann ühes Eesti Laskurkorpusega Eestisse naasis, sooritas ta sõjakuriteo, mida seniajani meenutavad vereplekid Avinurme kirikus. Septembris 1944 andis Trankmann käsu tappa Avinurme kirikusse varjule viidud raskelt haavatud Eesti piirikaitse rügemendi sõdurid. Laskurkorpuslased pildusid kirikusse granaate ja tulistasid haavatuid automaatidest. Haavatute eestikeelsed hüüded mõrtsukaid ei peatanud. Trankmanni tankid aga kihutasid järele põgenikevoorile, asudes seda "triikima", kuni keegi vapper sõdur juhttanki tankirusikaga põlema pani.
Miks ikkagi sai Vabadusristi kavalerist kodumaa reetur? Polisinski arvates läks Trankmann sellele teele rahapuuduse pärast. "Umbes sel ajal Trankmann ostis Narva jõe ülemjooksult ühe tüki metsa, milline operatsioon temal kuuldavasti ebaõnnestus ja ta kahjusi kannatas," oletas Polisinski. Raha nappis Trankmannil tõesti, ent seda mitte untsu läinud äri pärast. Kapten armastas hoopis laialt elada, pummeldada ja kaarte taguda.
Juurdluse käigus tehti kindlaks, et 1937. aasta lõpul maksis Trankmann Narvas Eesti Seltsi Ilmarise restoranis kahel korral arve dollarites, esimesel 50, teisel 5 dollarit. Raha jõi ja mängis ta maha nii palju, et isegi venelastelt saadud suurtest rahasummadest ei piisanud. Veebruaris 1938 tunnistas staabikapten Karl Tuvikene, et on korduvalt käendanud Trankmanni veksleid. Neist viimase, 300kroonise, vaid mõni päev enne arreteerimist. Kapteni mängud olid selleks korraks mängitud.
