Pool aastat enne Eesti sõda Aslaaviaga

Aprillis toimunud eriti salajastel õppustel harjutasid Eesti ministeeriumid, riigiametid ja erafirmad kuidas Eesti tuleb toime “roheliste mehikestega”, Sillamäe keskonnakatastroofiga, Narvas pead tõstvate separatistidega ja Läti piiril diversantide õhku lastud elektrikaablitega. Kas Eesti tuli toime?

Sillamäe. Aprillikuu keskpaik. Öösel sadanud vihm ja tänavatele kogunenud tolm on asfaldil segunenud ühtlaseks libedaks kihiks. Suur sinine veoauto sõidab Leo Tolstoi tänavat mööda läbi linna sadama poole. Juht on väsinud, pikk tee läbi Läti ja Leedu seljataga. Mis täpselt juhtus ja miks, ei tea tagantjärele enam keegi. Ühes lauges vasakkurvis, kus tee kerge kallakuga mäest alla laskub, hakkab auto ilmselt libisema ja paiskub teelt välja, kõrvalolevatesse ammoniaagitorudesse.

Ammoniaak (NH₃) on ­loomulikus olekus värvitu vastiku lõhnaga gaas. Väga mürgine, aga puhtal kujul mitte eriti plahvatusohtlik. Paraku on ammoniaak aine, mis kokkupuutel halogeenidega (kloor, jood, fluor, broom) või teatud metallidega (kuld, hõbe, telluur) muutub juba väga ohtlikuks kraamiks. Näiteks ammoniaak ja kloor koos moodustavad plahvatusohtliku lämmastik­trikloriidi. Ammoniaak ja jood aga lämmastiktrijodiidi – salapärase aine, mida on raske uurida, sest see võib plahvatada isegi siis, kui selle peale hingata või seda õrnalt sulega puudutada. Eri keemilised reaktsioonid võivad jätkuda, tulemuseks juba järgmised ning järgmised plahvatavad ja mürgised ained.

Sillamäel saavad kokku kõik halvad asjaolud. Ammoniaagitorudesse libisenud veoautost algab plahvatus. Leegid tõusevad 15 meetri kõrgusele. Lööklaine purustab lähedal olevate majade klaasid ja trepikojad. Läänetuul kannab õhku paiskunud mürgise pilve linna peale, seal on elumajad, kool ja lasteaed. Peaaegu silmapilk saavad kümned inimesed surma ja vigastada. 800 saab mürgistest aurudest hingamiskahjustusi. 8000 on vaja evakueerida. Ja siis läheb veel hullemaks…