Siili hõredavõitu kasukas
Reservohvitser Andrei Hvostov läks suurõppusele tegema
ei tea mida, ja hakkas seepeale tähele panema asju, mida
ta ei oleks tohtinud tähele panna.
Mind kutsuti suurõppusele Siil täiesti uues rollis – psühholoogiliste operatsioonide ohvitseriks, lühendatult psyops. Varasematel õppustel (kokku kümne kanti) olen ma olnud jalaväe rühmaülem ja pataljoni staabis luureohvitser.
Ärge laske end kõlavatest ametinimedest eksitada. Ma saavutasin ebakompetentsuse taseme kohe pärast reservohvitseride esimese kursuse lõpetamist 1997. aastal.
Nõukogude armees veedetud kaks aastat olid selles mõttes kasulikud, et aitasid mõista sõjaväge kui süsteemi. Spetsialiseerumist selle sees. Ma olin õhukaitseväelane. Mind oli õpetatud käsitlema raketisüsteemi, mida Eesti kaitseväel pole kunagi olnud.
Ja siis küpsetati minust Meegomäe lahingukoolis 20 päevaga jalaväeohvitser. See on nonsenss.
Briti aspirandid läbisid esimeses maailmasõjas ohvitseriks saamisel nelja ja poole kuulise kursuse, Vene tsaariarmees kulus selleks üheksa kuud, sakslastel terve aasta. Pangem tähele, et maailmasõdades, tulenevalt ülisuurtest kaotusest, läbiti ohvitserikursused kiirendatud korras. Nagu välk ja pauk.