Surmaparaad
Kõigi kolme mehe laibad pandi pärast tapmist välja rahvale vaatamiseks ja pildistamiseks.
“See oli üks laupäevane päev 1950. aasta augustis,” meenutab saarlanna Erna Salumäe. “Kuressaare turuplats oli rahvast täis. Hakkasin huvi tundma, mis seal vaadata on. Rahvas läks julgeoleku maja hoovi.”
“Nad olid seal kolmekesi muru peal maas. Ilp, Redeese Tomson ja Feliks Vahter. Väga paljud pildistasid neid. Nad pandi isegi istuvasse poosi.”
Tollal 24aastasele Salumäele on mällu sööbinud eriti Ilpi noorukese elukaaslase riietus. “Tal olid jalas mustad puuvillased traksidega madrusepüksid ning seljas triibuline särk.”
Metsavendlust uurinud ajaloolase Garel Püüa andmetel on see ainus kord, kus NKVD metsavendade laipu avalikult näitas.
Selleks oli ka põhjust. Ilp oli Saaremaal jumaldatud ja vihatud metsavend, kes oli korraga nii kurjategija kui ka vabadusvõitleja. “Lendava Surma” nime all tegutsenud mehe kahjutuks tegemist arutas isegi EKP keskkomitee.
Tartu ülikooli ajalooõppejõu Kaido Jaansoni sõnul on vaenlase juhtide laipade näitamine omapärane ajalooseadus.
“Kui Husseini poegade laipu poleks näidatud, oleksid paugupealt tekkinud kuulujutud nende pääsemist. Legendid tekivad niikuinii, aga vähemal määral.”
Pärast Teist maailmasõda tulid Lääne-Berliinis Tiergartenis metroo ehitusel päevavalgele tundmatu meesterahva jäänused.
“Nelja võitjariigi eksperdid tunnistasid, et tegemist on Hitleri sekretäri Martin Bormanniga,” räägib Jaanson. “Minu teada hoitakse tema hambaid kui asitõendeid tänaseni Karlsruhe kohtuhoone keldris. Aga ikkagi ilmusid raamatud, et Bormann pääses sõjast eluga.”
Veidi pärast Berliini vallutamist mais 1945 leidsid venelased Hitleri laiba. Stalini käsul varjati uudist isegi marssal Žukovi STRONG> eest.
“Stalinil oli kasulik levitada pärast sõda kuulujutte, et Hitler võib kusagil elada,” seletab Jaanson. “Hitleri surmast teatati avalikult alles 1960ndatel. Siis esitati laiba leidmist Nõukogude poole saavutusena.”
Eesti ajaloos on kõige kuulsam seda sorti foto Viktor Kingissepast enne mahalaskmist. “Seda vaadates on selge, et ta on likvideerimisele määratud,” kommenteerib Jaanson.
Miks ei tehtud fotot Kingissepa laibast? Jaanson oletab, et 1922. aastal ei osatud veel seda tähtsustada. “Tollal ilmus ajalehtedes väga vähe fotosid.”
“Kui sa oled juba avaliku elu tegelane, “nendib Jaanson, “siis pead leppima, et sind näidatakse ka peale surma.”
