Terje Aru kitkub lasteaiaga kana
Mis kangastub Eesti rikaste kõige jubedamas õudusunenäos? Kui see küsimus esitada Pirital asuva varjulise Lepiku tee elanikele, siis jutustaks nad ilmselt kilgetest, käbisõjast ja kümnete väikeste jalgade jooksuvudinast.
Venelannast ettevõtja Arina Liskmann-Getsu plaan rajada Lepiku teele eralasteaed häirib eksklusiivse elurajooni majaomanikke sedavõrd, et kaebusi on neilt sel kevadel saanud nii Tervisekaitse, Linnaplaneerimisamet kui Haridusministeerium. Lasteaia (hetkeseisuga küll vaid laste päevahoiu) Adelion Kids omaniku Liskmann-Getsu sõnul juhib nendevastast võitlust äridaam Terje Aru, kelle eramu asub samuti Lepiku teel. Mõnele kaebusele on Aru - kellel majasid selles piirkonnas kaks - kirjutanud alla koguni kahel korral.
Endise lõbumaja perekondlik elu
Tapeete kaunistavad ported, treppe piiravad ohutusvõred, seinale kleebitud menüüd ehib värviline naerusuine samovar. "Makaronid, vorst, porgandisalat, morss," teatatakse seekordse lõunasöögi kohta vene keeles.
Hetkeseisuga käib Arina Liskmann-Getsule kuuluvas lastepäevahoius vaid neli last, kuid advokaadibüroo vanemabina töötav naine unistab sügiseks kuni 42 kliendist. Kui võtta arvesse, et kuutasu on lasteaias 5000 krooni (millele lisandub söögiraha), peaks kakskeelsena planeeritud asutusest saama üsnagi kasumlik äri.
Kolmekorruselisse metsaäärsesse majja (üür 35 000 krooni kuus) on laenuraha ja Tallinna linnalt saadud 100 000 kroonise stardiabiga ostetud kolmekorruselisi voodeid, pisikesi toole, tehtud spordisaal. Aias on ronimispuud, jooksurada ja kiiged, ent samas on Lepiku tee elanikud seda üsna anonüümset valget villat altkulmu põrnitsenud juba ammu enne lasteaia tulekut.
Just selles kolmekorruselises majas aadressiga Lepiku 34b vahistati 90ndate lõpus põhjamaade narkoparun Erik Hemming Eklund. Just siin käitati omal ajal lõbumaja, mille kohta Soome bordellifoorumis sihteeriopisto.net teati öelda: "Palju tüdrukuid tavalises majas. Personali suhtumine jätab soovida."
"Kohalik elanikkond peab lasteaia avamist endisesse kurikuulsasse bordelli mõeldamatuks," hüüatavad Lepiku tee elanikud aprillikuus Pirita Linnaosavalitsussse saadetud protestikirjas - kuid paraku ei ole Eestis ühtegi seadust, mis ütleks, et kunagises hoorahoones ei tohiks aastaid hiljem pidada lasteasutust. Arina Liskmann-Getsu näitab uhkusega talle Harju maavanema poolt väljastatud tegevusluba ning meenetaldrikut, mille lasteasutusele tunnustuseks kinkinud Pirita linnaosavanem Tiit Terik isiklikult.
Sõjas kõlbavad kõik argumendid, nii emotsionaalsed kui ratsionaalsed. Elanikkonda on nörritanud nii see, et hoone omanikuks on "endine lõbumaja omanik", "Soome Vabariigis ärikeeldu omav" Timo Juhani Majuri, kui ka see, et lasteaed on kakskeelne (kas eestlasi integreeritakse venelasteks, küsitakse retooriliselt); nii see, et majal puudub tsentraalne kanalisatsioon, kui see, et lasteaed tegutseb elamumaal. Kuid peamiseks argumendiks on siiski hirm suureneva lärmi ees - ja solvumistunne.
"Lepiku tee on väga kitsas, siin hädavaevu mahuvad kaks autot teineteisest mööda," argumenteerib Aru, hääles nukrus Lepiku tee kaduva privaatsuse pärast.
"Siin jalutavad meie lapsed ja talvel, kui lumi on maas, on liiklus ääretult ohtlik. Kuid ilmselt kohaliku rahva ägedaima reaktsiooni põhjustas see, et keegi ei olnud kellegi käest küsinud luba." Et lasteasutuse avamine tuli täieliku ootamatusena, kinnitab ka otse Adelion Kidsi vastas elav Andres Leht.
Arina Liskmann-Getsu pareerib aga, et tema on luba küsinud küll - küsis rendileandjalt, erootikaäri pidavalt Timo Juhani Majurilt, kes elab ise lastehoiu kõrvamajas.
Appi tõttab Tõnis Lukas
Terje Aru ja Adelion Kidsi suhted läksid aia taha esimesest hetkest peale. Kui uskuda äri omanikku Arina Liskmann-Getsut, nägi nende kohtumine välja umbes nii: nuttes helistab talle õhtusel ajal lasteaia juhataja Nadežda Soosaar ja kurdab, et majja on tulnud keegi naisterahvas ja süüdistab neid nüüd selles, et lasteaed tegutseb ilma lubadeta. Getsu kiirustab autoga kohale ja nõuab võõralt naiselt ja tema meessaatjalt dokumente.
Külaline tõuseb vihaselt ("Kas teie ei tea, kes mina olen? Mina olen Terje Aru!") ja kiirustab välja. Ja "nüüd see naine, keegi Terje Aru, igal pool karjub, et tema paneb meid kinni", muretseb Liskmann-Getsu.
"Ta ütles, et teab härra Lukast, et Lukas (Tõnis Lukas, haridusminister - Toim.) on perekonnatuttav ja et meie võime olla kindlad, et lasteaed haridusministeeriumist vajalikke lubasid ei saa."
Terje Aru väidab vastu, et ta pole kunagi rääkinud Liskmann-Getsuga ("Meid pole isegi tutvustatud") ja et ta pole eales kohanud Tõnis Lukast. Kuid prohvetlik oli ennustus vajalike lubade mittesaamise kohta ometi. Sest kui Tervisekaitse, Päästeamet ja Harju Maavalitsus pole leidnud lastehoiule midagi ette heita, siis koolitusluba - mis võimaldas lasteaial koguda linna eelarvest igakuist pearaha, muutes nii äriplaani veelgi töötavamaks - Adelion Kidsile Haridus- ja Teadusministeerium tõepoolest ei andnud.
Ministeeriumi kommunikatsiooniosakonna juhataja Tarmu Kurm põhjendab koolituslubade komisjoni keelduvat ettepanekut (kuid otsuse teeb minister) sellega, et lasteaia pedagoogide kvalifikatsiooninõuded pole täidetud.
Vogue'i päikseprille kandev Arina Liskmann-Getsu argumenteerib aga vastu, et kõik Adelioni pedagoogid töötavad vabal ajal ka munitsipaallasteaias.
"See on lasteaiapoolne väide," jääb Kurm vaoshoituks, eitades võimalust, et minister on end lasknud mõjutada isiklikest tutvustest. "See ei ole küll kuidagi seotud sellega, kes kellegi sõber on."
Väärteomenetlust toimetavad asjatundjad
Vastuseks Lepiku tee elanike poolt vallapäästetud kaebustelaviinile on kaebusi kirjutanud ka Adelion. Õigupoolest vaid ühe, kuid see-eest politseile. "03.06.2008. a kell 17.15 paiku aadressil Lepiku tee 34b lastepäevahoid "Adelioni" territooriumil tülitas Aleksandri nimeline meesterahvas lapsevanemat ja lastepäevahoiu juhatajat," seisab Põhja Politseiprefektuuri Ida politseijaoskonnale registreeritud avalduses.
Tuginedes lasteaia töötajate isikutuvastamisele, oli Aleksandri kujul tegemist Terje Aru noorima lapse isaga, kellega Aru, nagu teavitab Kroonika, peagi "väikeste lilleneidude saatel mõisatrepist alla laskudes" miljonipulmasid pidada tahab.
Arina Liskmann-Getsu kirjelduse kohaselt olevat Aleksandr lasteaia klientidele ja töötajatele ekspressiivses toonis meenutanud, et lasteaial pole olemas koolitusluba ja et varsti kaob lasteaed Lepiku teelt nagunii.
Ülemkomissar Tarvo Ingeraineni allkirjaga varustatud paber tõdeb väidetava tülitamise kohta, et sellel teol on "Karistusseadustiku paragrahv 262 (avaliku korra rikkumine) tunnused, mille eest teo sooritanud isik kuulub vastutusele võtmisele vastavalt Väärteomenetluse seadustikule."
Väärteomenetlust alustati 16. juunil. "Ma ise arvan, et nad saavad trahvi," loodab Liskmann-Getsu.
Terje Aru väidab, et tema ei tea politseist midagi. "Väga huvitav, esimest korda kuuleme," ütleb ta üsna külmalt. Tõeliselt tundub teda kui pedagoogiks õppinut aga jahmatavat lasteaiapidaja väide, justkui laseks Aru lasteaia kõrval metsas langetada võsa kiusu pärast just lõunaajal; selleks, et võimalikult suurel määral häirida laste päevaund.
"Püha müristus, siin hetkel neid kinnistuid lihtsalt puhastatakse," oigab naine. "Appi, kui õudne! Ja mina olen neile isegi juba pakkunud parkimisvõimalust, üht mulle kuuluvat teeotsa, et nad vajadusel seda autode ümberpööramiseks kasutada võiks."
Mis saab edasi?
Andres Leht tõdeb, et lasteasutust välja suitsetada ilmselt ei õnnestu. Sildid ja reklaamid, mis inimesi Adelioni kliendiks kutsuvad, pole ümbruskonna poodidest kuhugi kadunud.
Liskmann-Getsu ütleb, et varsti tuleb nende hoidu ka üks ingliskeelne laps ning mõtleb hinna tõstmisele. 7000-8000 krooni kuus oleks järgmiseks aastaks sobiv.
Aru on aga šokeeritud sellest, et võitlus lasteasutustega on eri süüdistuste kujul pöördunud tema enda perekonna vastu.
"Bordell ajas oma asja vähemasti vaikselt ja öö varjus," ohkab ta.
