Tüdruk, kes lahendas hiina paberi mõistatuse

Helen Urbanik esitleb Maris Allikut, kel kulus kolm aastat, et restaureerida haruldased akvarellid.

Aasta 1992. Paberirestauraator Maris Arpole (23) ja ta kolleegidele vaatasid siidkaantega albumi lehtedelt vastu punaste mopsis suudega hiinlased. Kaheksa akvarelli kujutasid kirevaid hiina kostüüme.
Akvarellid olid maalitud valkjale ja erakordselt haprale materjalile. See ei olnud mitte tavaline tselluloosist valmistatud paber, vaid spoonilaadne materjal, tehtud puusäsist.
Mõned pildid olid albumilehtedele liimitud nurki pidi, teised kõigi nelja külje ulatuses, servi ääristamas helesinised siidribad. Oli näha, et säsimaterjal oli kuivades kahanenud ja kohati olid terved servad rebenenud.
Järgmisest albumist leidis Maris korve kandvad ja maad kõplavad talupojad. Ilmselt olid nad teekasvatajad. Kolmandas albumis silkasid rõõmsad hiinlased ringi tuulelohede ja paberlaternatega, mõned kandsid ka metsikuid karnevalikostüüme. Veel oli pilte lindudest ja puuviljadest. Kokku umbes 60 tööd.

Akvarelle vaadates torkas kohe silma kaks asja. Paljude pind oli määrdunud. Lähemal vaatlusel selgus, et paber lukustab mustuse oma labürindisarnase struktuuri sisemusse ja seda ei ole võimalik materjali kahjustamata välja pesta.
Ajaloomuuseumi vanemteadur Anne Tamtik ütleb, et akvarellid valmisid enne aastat 1865. Siis annetas A. von Pahlen (aadlimehe eesnimi ei ole teada) need tollasele Eesti Kirjandusühingule. Inglise säsimaaliekspert Ifan Williams oletab, et maalid võidi valmistada ajavahemikul 1820–1865.
Ometi olid värvid kirkad ja värsked, nagu maalinuks keegi pildid alles kümne aasta eest. Värvid säilivad säsipaberil erakordselt kaunina, kuid kord juba maalitud pilti on võimatu muuta või parandada. Nüüd märkas Maris ka, et inimeste ihutoon oli maalitud hoopis pildi tagumisele poolele. Peaaegu läbipaistvast materjalist kumas ihuroosa just paraja loomulikkusega esiküljele läbi.
Maris nägi haruldast paberit esimest korda elus. Ta ei teadnud, kuidas seda restaureerida. Eestis ei teadnud seda mitte keegi.
Maris tundis haruldaste piltide ees parajat hirmu. “Võttis aega, enne kui ma julgesin neile üldse näpuga kallale minna,” ütleb Maris nüüd.
Üks Leedu restauraator andis nõu võtta akvarellid albumitest välja ja kinnitada need uuele alusele – jaapani paberile. Seda ka prooviti, kuid Maris leidis, et see oli halb plaan. Alus oli säsipaberist palju jäigem – akvarellid hakkasid selle peal kaarduma, sest kuivades tõmbas säsipaber tugevasti kokku, alus oluliselt vähem. Lisaks paistis alus paberist inetult läbi, rikkudes materjalile omase kuma.
Marise tarkus oli otsas ja ta jättis hiina pildid mõneks ajaks kõrvale. Ta jõudis enne pojagi sünnitada, kui nende juurde tagasi pöördus. Kõigepealt tahtis Maris hakata infot otsima autorite nimede järgi, kuid neid polnudki – ilmselt valmisid pildid töökojas konveiermeetodil, kus iga kunstnik tegi valmis oma osa. Maris märkaski piltidel korduvaid elemente nagu sarnased näod.
Maris sai teada, millisest taimest hiinlased seda paberit tegid. Riispaberipuu, ladinakeelse nimega Tetrapanax papyriferum, kasvab tegelikult hoopis Taivanil. Hiinlased nimetavad seda kung-šu – õõnes puu.
Esimest korda mainitakse säsist tehtud paberit aastal 1634. Hiinlased kasutasid seda peamiselt akvarellmaali alusmaterjalina, pilte aga müüsid Kantoni sadamas käinud Inglise ja Ameerika kaupmeestele. Tänapäeval hiinlased enam säsipaberit ei valmista ja sellele maalitud pilte on riigis väga vähe.
Nüüd võttis Maris kätte ja kirjutas Briti Muuseumi, kus pidi tema arvates kindlasti olema sarnaseid akvarelle. Muuseumi idamaade ekspositsiooni konserveerimise osakond saatis talle ühe artikli, mis kirjeldas säsipaberi restaureerimist. Kõik, mida Maris järgnevalt lagunenud piltidega ette võttis, õppis ta sealt.

Albumilehtedelt sai Maris akvarellid lahti sulatada õrnalt märjaks tehtud vatiribade abil. Niisked pildiääred paindusid hästi ja Maris lükkas need bambusest spaatliga hõlpsasti lahti.
Säsipaber on niiskuse suhtes ülitundlik. Kui paber on pikemat aega kuivas õhus, muutub see hapraks ja võib kergesti praguneda. Niiskes keskkonnas hakkab paber paisuma nagu kuivatatud herned vees.
Vett said hiinlaste pildid Marise käes parasjagu. Ta niisutas filterpaberid ja kattis need erilise materjali Goretexiga, mis kaugelt vaadates meenutab paksu vatiini jope sees. See on kohev ja laseb läbi ainult veeauru. Membraanipinnale asetatud pildi kattis ta kilega. Niisuguses kambris niiskus paber aeglaselt, ühtlaselt ja mõõdukalt.
Märjad pildid liimis Maris nisutärklisest kliistriga spetsiaalsele loorpaberile. See oli õhuke ja sobis taustaks hästi. jäi üle ainult tagurpidi keeratud pildist õhumullid välja siluda ja lasta sellel sirutusaluse peal kuivada.
Maris kulutas akvarellide restaureerimisele kolm aastat. Ta ostis Helsingist isegi odavad hiina akvarellid, millega retušeerida paigatud kohti. Hiina akvarellid olid talle nagu maiuspala, mille sai ette võtta siis, kui muust tööst Kanuti ennistuskojas aega üle jäi.
Maris alustas restaureerimist aastal 1998. Aasta pärast teadis ta säsipaberist nii palju, et pidas sellest Balti ja Põhjamaade konserveerimisalasel konverentsil ettekande.
Maris on restaureerinud veel näiteks baltisakslase von Mellini 18. sajandi Liivimaa atlase ja 14. sajandist pärineva käsikirja “Manuskript medicinischen Inhalts”. Nüüdseks on ta ka perekonnanime vahetanud.
Muudest töödest hoolimata tuntakse Marist kui tüdrukut, kes lahendas haruldase hiina paberi mõistatuse.

Hiina eksportmaalide näitus on Tartus ERMis avatud märtsi lõpuni. Aastavahetusel oli see üleval Tallinnas Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones.

Oh, kui armas Hiina kit!

Säsipaberile maalitud akvarelle oma eluolust ja loodusest müüsid hiinlased kaupmeestele. Need olid ainsad Lääne inimesed, keda 19. sajandil riiki lubati.
Piltide kunstiväärtus on võibolla sama väike kui nendel Tallinna vanalinna vaadetel, mida pakutakse Toompeal turistidele.
Von Pahlenile kuulunud säsimaalid asuvad praegu ajaloomuuseumi võõretnograafia kogus. Anne Tamtiku arvates ei tohiks eraisikute käes selliseid pilte Eestis olla ja kindlasti on muuseumi kollektsioon riigi suurim.
Akvarellide väärtust ei osata hinnata, sest Eestis puudub idamaade kunsti asjatundja. Antikvaar Šifara Hindrekson oletab, et paari sajandi vanused Hiina tööd ei tohiks olla väga kallid.
Ühes antiikkunsti internetipoes leian  sarnase säsipaberile maalitud pildi istuvast vanadaamist, keda teenindab noor tütarlaps. See on osa üheksapildilisest sarjast, valminud umbes aastal 1900 (seega noorem kui ajaloomuuseumi tööd) ja pisut kannatada saanud. Hinnaks märgitud 1000 dollarit.
Marise restaureeritud piltide väärtus peaks olema kõrgem.