Eduard Parhomenko, filosoof 

Inimteadmistest ja -tegevustest on filosoofia vahest küsitavaim. Seda eriti filosoofide silmis. Friedrich Nietzsche kuulutas metafüüsika, sellest filosoofia tähenduses kõneldes, religiooni kõrval üheks inimkonna kõige suuremaks eksituseks. Kes ei hooli Nietzschest, võiks võtta kuulda loogilise positivismi mõjuvõimsa esindaja Rudolph Carnapi arvamist, et metafüüsika on lihtsalt mõttetus. Ent nii või teisiti on jõutud äratundmisele, et metafüüsika, see filosoofiat Platonist saati kandev oleva esmaste põhjuste ja kõrgemate otstarvete eritlemine, on üdini kahtlane – juba justkui ette luhta- ehk tühjaminekule määratud ettevõtmine.

On tähelepanuväärne, et nüüd eesti kultuuris, Õhtumaa nihilistlikust kogemusest hoolimata, on lahvatanud tõtlik pürgimus saada osa filosoofiast, see otsustavalt üle võtta, enda omaks teha. Nagu saaks filosoofia päädida seesinase maa kultuuri täiuse ja täielikkusega, anda tipu ja sügavuse. Ning lõpuks teha meid õnnelikukski.

Oma kavatsustelt eksponeerib muusikafestival “Klaaspärlimäng” end filosoofilise festivalina, ütleksin,  filosoofilise institutsioonina muusikas. Kõnelda muusikafestivalist kui filosoofilisest pole aga kaugeltki triviaalne. Kuidas saab olla  muusika filosoofiliseks institutsiooniks – või lausa institutsiooniks filosoofiale? Just nii sõnastaksin selle küsimuse. Küsimuse meie filosoofiapalangust ning õhtumaise nihilismikogemuse hingusest.

Filosoofia on loomuldasa mõisteline – oleva põhimisi aluseid ja sihte mõisteliselt eritlev, neid meile kaalumiseks esitav ning seeläbi nii meie kui ka maailma olemist õigustada ehk õigeks mõista tahtev. Ent Õhtumaa kogemus on, et filosoofia ei teoreetilise tunnetuse ega ka moraalse refleksiooni kujul ei suuda enam anda alust kogu olevale ega määratleda selle sihte –  mõista õigeks olevat tervenisti.

Küsimus nüüd on, kas seda suudab muusika. Kas maailma ja inimest saab õigustada muusika? Anda inimesele sihi ja mõtte, või vähemasti elamusliku näivusegi, et maailmas toimib otstarbekus ja korrapära? Kas tühjust, mis on jäänud oleva teoloogilistest, loogilistest ning eetilistest põhjendustest, saab täita muusikaga?

Festivali nimi asetab rõhu muusikale kui mängule. Et muusikat mängitakse, lausub juba aga lihtne keelepruukki. Siin aga taotletakse enamat – mängida muusikat kui klaaspärlimängu. Klaaspärlimängu kui tühimängu, mõtetut ja kasutut?

Arusaam, et mängu otstarve ja põhjus on temas eneses, et oma reeglid annab ta endale ise, on tõesti substantsiaalne. Siit võrsub kujutlus kunsti autonoomiast. Ning saab Immanuel Kanti eeskujul kõnelda “otstarbeta otstarbekusest”. Ent kas see kõik päästab meid nihilistlikest implikatsioonidest?

“Klaaspärlimäng” on ka Hermann Hesse suurteose pealkiri. See on koondnimetuseks kõrgele vaimsusele, mis kõigi meie hingejõudude vaba ehk otstarbetu mänguna koondab endasse eri  traditsioone ja distsipliine. Ühtlasi klaarib kirjanik siin vaimsuse vahekorda eluga. Mil määral suudab mäng õigeks mõista elu? Või on mäng vaid lubadus: une promesse de bonheur (Stendhal)?

Lubadus, mis vahest kehtib seni, kuni lihtsalt mängitakse muusikat.