22.03.2007, 00:00
Vangid filmisid surmaga lõppenud omakohut
Kaitsepolitsei juurdlusest järeldub, et Murru vangivalvurid mitte ainult ei vaadanud vanglaautoriteetide korraldatud omakohtule ja pillerkaaridele läbi sõrmede, vaid aitasid neile kaasa.
1. Vladimir Živolup, väidetav allilma ühiskassa esindaja vanglas. 2. Vjatšeslav Gulevitš, väidetav Kemerovo grupeeringu ninamees. 3. Leo Pulst, roimar. Pilt on tehtud 16. augustil väljasõidul Kurkse randa.
Lähema kuu jooksul jõuab kohtusse kriminaalasi,
kus mitme kurikuulsa retsidivisti kõrval satuvad süüpinki kolm
vanglaametnikku: Murru vangla endine asedirektor Gunnar Bergvald, julgeoleku
osakonna ülem Raivo Põder ja vangivalvur Olav T. Kriminaalasi
maalib jahmatava pildi, kuidas valvurid tantsisid mõjukate kurjategijate
pilli järgi, võimaldasid neile karistusasutuses silmatorkavalt
luksuslikku elustiili ega reageerinud “isakeste” omakohtu
juhtumitele.
Kokku saavad süüdistuse 15 meest, kellest 12 on endised või praegused kinnipeetavad ning mõned neist allilmas vägagi prominentsed. Selle loo tuntuimad antikangelased on eluaegset karistust kandvad mõrtsukad Romeo Kalda ja Rene Vainik ning Leo Pulst, kelle hirmutegude seas on pesapallikurikaga tapetud ohvri kõrvade kääridega peast lõikamine.
Lisakaristus ähvardab ka Vladimir Živolup’i, kelle Eesti allilma ühiskassa määras politsei andmetel Murru vangla mitteametlikuks juhiks, ning Eesti allilma ühte väidetavat “ristiisa” Vjatšeslav Gulevitšit alias Slava Kemerovskit. Nemad olid väidetavasti Murru laagri tegelikud kuningad, kelle süüdimõistmine oleks eriasjade prokurörile Steven-Hristo Evestusele oluline töövõit.
Läinud nädalal laenas 29aastane Evestus kolleegilt teise seifi, et mahutada talle kaitsepolitseist saadetud 18 toimikut, mille keskmes on staažika vanglakunde Igor Korseikini surm. Kokku 4500 leheküljel on üksipulgi lahatud kõiki viimase aja kahtlasi juhtumeid Murru müüride taga, millest joonistub välja ehmatav pilt paralleelsest karistussüsteemist, kus jagasid ja valitsesid mitte kohus ega vangla juhtkond, vaid nimekad vangid. “Sellised arveteklaarimised olid süstemaatilised ja massilised,” ütleb prokurör Evestus.
Filmitud mõrv üheksandas plokis
Mullu mais algatas Evestus kriminaalasja võimaliku ametiseisundi kuritarvitamise kohta Murru vanglas – ajapikku oli tema lauale kuhjunud hulk ärevaks tegevaid andmeid, et mõned VIP-kriminaalid saavad vangla bossidega liigagi hästi läbi ja naudivad suuri privileege. Salamisi hakkas Kapo jälgima mitut vanglaametnikku ja kinnipeetavat ning kuulama nende telefonikõnesid.
Dramaatiline pööre tuli 4. augustil, kui oma kambrist leiti 38aastase Igor Korseikini laip. Ehkki 123 kohaga eluplokk number üheksa, milles kirjade järgi valitseb rangeim režiim, oli tol õhtul rahvast täis, ei kuulnud ega näinud väidetavalt ei kinnipeetavad ega ka valvurid, kuidas röövi eest karistust kandnud idavirulane surnuks klobiti. Siit hakkas veerema sündmuste laviin, mis paljastas lõpuks valvurite ja vangide taunitava sümbioosi.
Sisuliselt viidi tol õhtul täide surmaotsus, mille määrasid rivaalitsevale autoriteedile mitteametliku hierarhia tipus olevad mehed. “See oli kiirelt vastu võetud ja täide viidud otsus,” väidab Evestus. Seitse korda karistatud ja aastaid vangis istunud Korseikinile sai saatuslikuks lugupidamatus, mida ta näitas üles laagri mitteametliku kuninga Vladimir Živolupi suhtes. Väidetavalt nimetas Korseikin teda “mendiks” ning süüdistas koostöös vangla juhtkonnaga, mis on kirjutamata seaduste järgi ülim solvang.
Jahmataval kombel mängisid surmaga lõppenud omakohtus oma osa ka vangivalvurid. Ilmselt ei aimanud Korseikin ohtu, kui ta saatuslikul õhtul kella seitsme paiku palus valvuril end viia kambrisse, milles olid Juri Stupak, Karol Lük, Oleg Seppenen ja Sergei Sokolovski. Piltlikult öeldes talutati ta timukate ette.
Võib vaid oletada, kas valvur kuulis, kui kambrist hakkasid kostma sõim ja karjed. Kuid täiesti käsitamatu on, et oma sõnul ei saanud ta millestki aru, kui kaaslased poolsurnud mehe kahe vahel oma kambrisse tagasi talutasid. Kusjuures oimetul ohvril oli tol hetkel pea käterätti mähitud!
Endine asedirektor nimetab valvuri tegu “täielikuks jamaks” ja “lolluseks” ega suuda seda seletada. Need mehed poleks tohtinud isegi koos jalutama pääseda, rääkimata üksteise kambri külastamisest. “Mis ma saan teha, kui mul sellised valvurid on?” viitab Bergvald karjuvale kaadripuudusele, mis tähendas, et näiteks julgeolekuosakond oli vaid pooleldi mehitatud. “Pooled mehed on olemas ja neistki pooled vaid kohatäiteks,” kõlab tema mõru hinnang.
Oma sõnul tegi Bergvald kõik, et vägivalda ära hoida. “Kusjuures ekstra sai üle korratud, et kuna meil on olnud kehv aasta, palju on olnud surmajuhtumeid – enamasti küll haigustest tingitud surmajuhtumeid, kuid ka enesetappe ning mõrvu –, siis andsin kõigile vangidele ühemõtteliselt ja kategooriliselt teada, et mis tahes füüsiline vägivald on täiesti lubamatu.”
Nuhtlejate jultumust näitab, et “karistuse” täideviimisest mitte ainult ei raporteeritud mobiiltelefoni teel teises plokis viibivatele “isakestele”, vaid keretäie tõestuseks saadeti ka taskutelefoniga salvestatud videojupp. “See oli räige ja sellest veretööst võeti viimast,” leiab Evestus, kelle sõnul hoolimata mitme telefoni pealtkuulamisest videolõiku siiski tabada ei õnnestunud. “Vangid said mõnuga välja elada oma metsikuid fantaasiaid.”
Ootamatu vindi loole annab kahtlusaluste ringi kuuluv Rene Vainik, kellel hoolimata prokuröri kehtestatud suhtlemiskeelust õnnestub toimetusse saata kiri. Tema sõnul võinuks kõnesid pealt kuulanud Kapo veretöö ära hoida! “Selle vältimiseks ei võtnud Evestus ette mingeid ennetavaid meetmeid, vaid lasi südamerahuga sooritada kuriteo, mis päädis tapmisega,” süüdistab Vainik. “Samuti oli ta teadlik, et isik on abitus seisundis oma kambris, aga abi talle ei osutatud.”
Evestuse sõnul ei kuulatud kõnesid pealt reaalajas ning veel vähem tegi ta seda isiklikult. “Reaalajas kedagi tappa ei lastud ja keegi polnud selle teo toime panemisega enne kursis,” kummutab ta kahtlusaluse jutu.
Venitatud tund maksis elu?
Kui peksukambri asukaid ähvardab tapmissüüdistus, siis peaaegu sama suurt rolli arveteõienduses näeb süüdistaja samas plokis viibinud politseinikutapjal Romeo Kaldal, kes tema sõnul organiseeris “kohtuotsuse” täideviimist ning aitas hiljem selle jälgi kõrvaldada ja segada.
Uurijad suutsid kindlaks teha ulatusliku käsu- ja infoahela. Väidetav vanglakuningas Živolup saab ilmselt tapmisele õhutamise süüdistuse, ehkki ta viibis arveteklaarimise ajal hoopis pikal puhkusel väljaspool vanglat. Tapmisest teatamata jätmise eest väärivad prokuröri meelest karistust ka Vjatšeslav Šlukum, Leo Pulst ja Vjatšeslav Gulevitš. Muide, algul kahtlustati selles ka Pulsti kambrikaaslast Toomas Helinat, kuid ei leitud piisavalt tõendeid ning narkoparun pääseb karistusaja lõppedes varsti vabadusse.
Kui valvur Olav T. peab vastust andma lohakuse ja ametiseisundi kuritarvitamise eest, siis kõrgemate ametnike roll on keerulisem. Nimelt tuvastas uurimine, et ehkki valvurid ei kuulnud ega nä ; ; ; ; ;inud oma sõnul peksmisest märkigi, jõudis info juhtunust koheselt julgeolekuosakonna juhataja Raivo Põderini, kes puhkas tol hetkel Viljandimaal.
Selle asemel, et ise kohale kihutada, helistas Põder Murrusse ja palus, et keegi vaataks, kuidas Korseikini tervis on. Kui teine tol õhtul üheksandas plokis tööl olnud valvur tund hiljem kambrisse sisenes, leidis ta eest peatrauma ja sisemise verejooksu tõttu surnud mehe.
Evestus ei ütle, et selle aja jooksul võinuks inimese päästa, kuid nendib fakti, et ajaks, mil saabusid meedikud ja politsei, oli mitte ainult laip külm, vaid ka peksmiskambris kõik verejäljed ära pestud. Kuid see pole ainus episood, mis näitab, et vanglaametnikud võisid oma tegevuse või tegevusetusega aidata kuritööd kinni mätsida.
Evestus väidab, et julgeolekuosakonna ülem teadis õige tapja nime, ent lasi uurijatel kuu aega valejälge uurida. Nimelt väitsid kahtlusalused algul, et Korseikinil puhkes kaklus narkomaan Oleg Seppeneniga. Lugu võinukski lõppeda tupikus, sest mitte ainult ei kinnitanud Seppenen, et tegutses enesekaitseks, vaid ta poleks halva tervise tõttu ilmselt iial kohtu ette jõudnud. Nimelt sai Seppenen ise varem sarnases karistusaktsioonis kõvasti kolki (selle tagajärjel kandis ta osa oma soolikaid kotis!) ja on tänaseks surnud.
Bergvaldi kinnitusel ei tunne tema ega endine kolleeg Põder endal mingit süüd. “Julgeolekuosakonna juhataja pole küll midagi teinud, et uurijad valejälge uuriksid,” on süüdistus Bergvaldi sõnul ülekohtune. Tema sõnul andis Põder võimalikust eluohtlikust olukorrast kohe teada, kuid valvurid venitasid ohvri kambrisse vaatamisega. “Hea, et Kapo ning prokuratuur seda asja nii tõsiselt uurivad, kuid Bergvald ja Põder konkreetsetes sündmustes küll sellist rolli ei mängi, nagu seda paista lastakse,” leiab Bergvald.
Saun, šašlõkk ja traadita internet vanglas
Nädalapäevad pärast segast surmajuhtumit puistas vanglate relvastatud üksus Murrut ja leidis hulganisti keelatud esemeid. Oli see avalikkusele mõeldud etendus, valikuline kontroll või teadis osa kinnipeetavaid aktsioonist ette, aga kui kaitsepolitsei kuu aega hiljem uue puistamise tegi, avastasid nad mitme nimeka kinnipeetava kambrist laualt sülearvuti kõrvalt näiteks mobiiltelefoni.
24 tundi väldanud läbiotsimise juures viibinud Evestusel oli võimalik oma silmaga veenduda, et legendid VIP-kriminaalide privileegidest vastavad tõele. Muu hulgas avastati, et vangla territooriumil levis traadita internet, mille kaudu kinnipeetavad riputasid veebi hoogsaid fotosid näiteks uusaastapeost lookas laua taga ja saunaõhtust šašlõkiga.
Skandaali puhkedes vabastas justiitsminister ametist Murru vangla direktori Olavi Israeli ning pisut hiljem asedirektori Bergvaldi ja julgeolekuülema Põderi. Üheks vallandamise põhjuseks olidki soodustused ja “rehabilitatsiooniprogrammid” (näiteks rattamatk ja pallimatšid), mille vilju ja vabadusi nautisid ühed ja samad äravalitud. “Neile tehti programme ja taotleti mitmele mehele ennetähtaegseid vabastamisi,” räägib Evestus. “Aga tuli välja hoopis teine pale, kui vangla püüdis meile serveerida.”
Eriline administratsiooni “soosik” näis olevat Leo Pulst, kes sai loa hoida kambris rohkem olmeelektroonikat, kui tavainimesel on vabaduses. Eri aegadel oli tal kaks sülearvutit, printer, LCD-teler, DVD-mängija ning muusikakeskus. Lisaks torkas läbiotsijatele silma, et külmu ta tud kana Pulsti kambri külmikus oli pakendatud vaid päev varem ühes Tallinna marketis.
Lisaks lubati Pulstile 2005. aastal 12 ja 2006. aasta kaheksa kuu jooksul seitse pikaajalist kohtumist, ehkki ametlikult on neid aastas ette nähtud kaks. Tema kambrikaaslase Toomas Helina puhul oli kohtumisi vastavalt neli ja kaheksa. Sellele lisandusid tosinad lühiajalised kokkusaamised ja kuni seitsmepäevased puhkused väljaspool vanglat.
Pulst oli kambas ka tagantjärele palju elevust tekitanud vangide jalgrattamatkal koos ujumisega Kurkses, mis toimus kaks nädalat enne Korseikini tapmist. “Puuduliku järelevalve tõttu on Murru vanglas sel aastal toime pandud mitmeid isikuvastaseid kuritegusid – seega on tegu Bergvaldi poolse jämeda teenistuskohustuse rikkumisega,” järeldab Rein Langi allkirjaga käskkiri.
Nii Bergvald kui ka Põder vaidlustasid enda töölt vabastamise kohtus ja see vaidlus on jõudnud ringkonnakohtusse. Bergvaldi kinnitusel toimusid kõik programmid justiitsministeeriumi teadmisel ja õnnistusel ning kõigi soodustuste määramisel rääkis kaasa mitu ametnikku.
Pärast Murru vangla pea peale pööranud läbiotsimist ja juhtkonna vabastamist võeti luubi alla kõik viimaste aastate kahtlased juhtumid Murrus ning peale Korseikini tapmise tõendati kaks väidetava omakohtu episoodi ja üks narkokuritegu. “Jah, tõepoolest oli juhtumeid, kui inimeselt avastati trauma jäljed, kuid kui ta ütleb, et kukkus, ega kaeba midagi, kust ma need tõendid võtan?” leiab Bergvald, et teda lüüakse asjata risti. “Ma ei leia, et ma nii suur kurjakas olen, et pean nende seltsimeestega ühes pingis istuma.”
Prokurör Evestus on optimistlik, et suudab paari nädalaga valada hiiglasliku materjali konkreetsete süüdistusaktide vormi. Kui ta need ka kohtus ära kaitseb, on Ekspressi poolt “prokuratuuri kaanepoisiks” ristitud Evestus saanud oma kiirelt tõusva karjääri esimese ajaloolise võidu ning andnud valusa hoobi vene stiilis vanglahierarhiale.
Kokku saavad süüdistuse 15 meest, kellest 12 on endised või praegused kinnipeetavad ning mõned neist allilmas vägagi prominentsed. Selle loo tuntuimad antikangelased on eluaegset karistust kandvad mõrtsukad Romeo Kalda ja Rene Vainik ning Leo Pulst, kelle hirmutegude seas on pesapallikurikaga tapetud ohvri kõrvade kääridega peast lõikamine.
Lisakaristus ähvardab ka Vladimir Živolup’i, kelle Eesti allilma ühiskassa määras politsei andmetel Murru vangla mitteametlikuks juhiks, ning Eesti allilma ühte väidetavat “ristiisa” Vjatšeslav Gulevitšit alias Slava Kemerovskit. Nemad olid väidetavasti Murru laagri tegelikud kuningad, kelle süüdimõistmine oleks eriasjade prokurörile Steven-Hristo Evestusele oluline töövõit.
Läinud nädalal laenas 29aastane Evestus kolleegilt teise seifi, et mahutada talle kaitsepolitseist saadetud 18 toimikut, mille keskmes on staažika vanglakunde Igor Korseikini surm. Kokku 4500 leheküljel on üksipulgi lahatud kõiki viimase aja kahtlasi juhtumeid Murru müüride taga, millest joonistub välja ehmatav pilt paralleelsest karistussüsteemist, kus jagasid ja valitsesid mitte kohus ega vangla juhtkond, vaid nimekad vangid. “Sellised arveteklaarimised olid süstemaatilised ja massilised,” ütleb prokurör Evestus.
Filmitud mõrv üheksandas plokis
Mullu mais algatas Evestus kriminaalasja võimaliku ametiseisundi kuritarvitamise kohta Murru vanglas – ajapikku oli tema lauale kuhjunud hulk ärevaks tegevaid andmeid, et mõned VIP-kriminaalid saavad vangla bossidega liigagi hästi läbi ja naudivad suuri privileege. Salamisi hakkas Kapo jälgima mitut vanglaametnikku ja kinnipeetavat ning kuulama nende telefonikõnesid.
Dramaatiline pööre tuli 4. augustil, kui oma kambrist leiti 38aastase Igor Korseikini laip. Ehkki 123 kohaga eluplokk number üheksa, milles kirjade järgi valitseb rangeim režiim, oli tol õhtul rahvast täis, ei kuulnud ega näinud väidetavalt ei kinnipeetavad ega ka valvurid, kuidas röövi eest karistust kandnud idavirulane surnuks klobiti. Siit hakkas veerema sündmuste laviin, mis paljastas lõpuks valvurite ja vangide taunitava sümbioosi.
Sisuliselt viidi tol õhtul täide surmaotsus, mille määrasid rivaalitsevale autoriteedile mitteametliku hierarhia tipus olevad mehed. “See oli kiirelt vastu võetud ja täide viidud otsus,” väidab Evestus. Seitse korda karistatud ja aastaid vangis istunud Korseikinile sai saatuslikuks lugupidamatus, mida ta näitas üles laagri mitteametliku kuninga Vladimir Živolupi suhtes. Väidetavalt nimetas Korseikin teda “mendiks” ning süüdistas koostöös vangla juhtkonnaga, mis on kirjutamata seaduste järgi ülim solvang.
Jahmataval kombel mängisid surmaga lõppenud omakohtus oma osa ka vangivalvurid. Ilmselt ei aimanud Korseikin ohtu, kui ta saatuslikul õhtul kella seitsme paiku palus valvuril end viia kambrisse, milles olid Juri Stupak, Karol Lük, Oleg Seppenen ja Sergei Sokolovski. Piltlikult öeldes talutati ta timukate ette.
Võib vaid oletada, kas valvur kuulis, kui kambrist hakkasid kostma sõim ja karjed. Kuid täiesti käsitamatu on, et oma sõnul ei saanud ta millestki aru, kui kaaslased poolsurnud mehe kahe vahel oma kambrisse tagasi talutasid. Kusjuures oimetul ohvril oli tol hetkel pea käterätti mähitud!
Endine asedirektor nimetab valvuri tegu “täielikuks jamaks” ja “lolluseks” ega suuda seda seletada. Need mehed poleks tohtinud isegi koos jalutama pääseda, rääkimata üksteise kambri külastamisest. “Mis ma saan teha, kui mul sellised valvurid on?” viitab Bergvald karjuvale kaadripuudusele, mis tähendas, et näiteks julgeolekuosakond oli vaid pooleldi mehitatud. “Pooled mehed on olemas ja neistki pooled vaid kohatäiteks,” kõlab tema mõru hinnang.
Oma sõnul tegi Bergvald kõik, et vägivalda ära hoida. “Kusjuures ekstra sai üle korratud, et kuna meil on olnud kehv aasta, palju on olnud surmajuhtumeid – enamasti küll haigustest tingitud surmajuhtumeid, kuid ka enesetappe ning mõrvu –, siis andsin kõigile vangidele ühemõtteliselt ja kategooriliselt teada, et mis tahes füüsiline vägivald on täiesti lubamatu.”
Nuhtlejate jultumust näitab, et “karistuse” täideviimisest mitte ainult ei raporteeritud mobiiltelefoni teel teises plokis viibivatele “isakestele”, vaid keretäie tõestuseks saadeti ka taskutelefoniga salvestatud videojupp. “See oli räige ja sellest veretööst võeti viimast,” leiab Evestus, kelle sõnul hoolimata mitme telefoni pealtkuulamisest videolõiku siiski tabada ei õnnestunud. “Vangid said mõnuga välja elada oma metsikuid fantaasiaid.”
Ootamatu vindi loole annab kahtlusaluste ringi kuuluv Rene Vainik, kellel hoolimata prokuröri kehtestatud suhtlemiskeelust õnnestub toimetusse saata kiri. Tema sõnul võinuks kõnesid pealt kuulanud Kapo veretöö ära hoida! “Selle vältimiseks ei võtnud Evestus ette mingeid ennetavaid meetmeid, vaid lasi südamerahuga sooritada kuriteo, mis päädis tapmisega,” süüdistab Vainik. “Samuti oli ta teadlik, et isik on abitus seisundis oma kambris, aga abi talle ei osutatud.”
Evestuse sõnul ei kuulatud kõnesid pealt reaalajas ning veel vähem tegi ta seda isiklikult. “Reaalajas kedagi tappa ei lastud ja keegi polnud selle teo toime panemisega enne kursis,” kummutab ta kahtlusaluse jutu.
Venitatud tund maksis elu?
Kui peksukambri asukaid ähvardab tapmissüüdistus, siis peaaegu sama suurt rolli arveteõienduses näeb süüdistaja samas plokis viibinud politseinikutapjal Romeo Kaldal, kes tema sõnul organiseeris “kohtuotsuse” täideviimist ning aitas hiljem selle jälgi kõrvaldada ja segada.
Uurijad suutsid kindlaks teha ulatusliku käsu- ja infoahela. Väidetav vanglakuningas Živolup saab ilmselt tapmisele õhutamise süüdistuse, ehkki ta viibis arveteklaarimise ajal hoopis pikal puhkusel väljaspool vanglat. Tapmisest teatamata jätmise eest väärivad prokuröri meelest karistust ka Vjatšeslav Šlukum, Leo Pulst ja Vjatšeslav Gulevitš. Muide, algul kahtlustati selles ka Pulsti kambrikaaslast Toomas Helinat, kuid ei leitud piisavalt tõendeid ning narkoparun pääseb karistusaja lõppedes varsti vabadusse.
Kui valvur Olav T. peab vastust andma lohakuse ja ametiseisundi kuritarvitamise eest, siis kõrgemate ametnike roll on keerulisem. Nimelt tuvastas uurimine, et ehkki valvurid ei kuulnud ega nä ; ; ; ; ;inud oma sõnul peksmisest märkigi, jõudis info juhtunust koheselt julgeolekuosakonna juhataja Raivo Põderini, kes puhkas tol hetkel Viljandimaal.
Selle asemel, et ise kohale kihutada, helistas Põder Murrusse ja palus, et keegi vaataks, kuidas Korseikini tervis on. Kui teine tol õhtul üheksandas plokis tööl olnud valvur tund hiljem kambrisse sisenes, leidis ta eest peatrauma ja sisemise verejooksu tõttu surnud mehe.
Evestus ei ütle, et selle aja jooksul võinuks inimese päästa, kuid nendib fakti, et ajaks, mil saabusid meedikud ja politsei, oli mitte ainult laip külm, vaid ka peksmiskambris kõik verejäljed ära pestud. Kuid see pole ainus episood, mis näitab, et vanglaametnikud võisid oma tegevuse või tegevusetusega aidata kuritööd kinni mätsida.
Evestus väidab, et julgeolekuosakonna ülem teadis õige tapja nime, ent lasi uurijatel kuu aega valejälge uurida. Nimelt väitsid kahtlusalused algul, et Korseikinil puhkes kaklus narkomaan Oleg Seppeneniga. Lugu võinukski lõppeda tupikus, sest mitte ainult ei kinnitanud Seppenen, et tegutses enesekaitseks, vaid ta poleks halva tervise tõttu ilmselt iial kohtu ette jõudnud. Nimelt sai Seppenen ise varem sarnases karistusaktsioonis kõvasti kolki (selle tagajärjel kandis ta osa oma soolikaid kotis!) ja on tänaseks surnud.
Bergvaldi kinnitusel ei tunne tema ega endine kolleeg Põder endal mingit süüd. “Julgeolekuosakonna juhataja pole küll midagi teinud, et uurijad valejälge uuriksid,” on süüdistus Bergvaldi sõnul ülekohtune. Tema sõnul andis Põder võimalikust eluohtlikust olukorrast kohe teada, kuid valvurid venitasid ohvri kambrisse vaatamisega. “Hea, et Kapo ning prokuratuur seda asja nii tõsiselt uurivad, kuid Bergvald ja Põder konkreetsetes sündmustes küll sellist rolli ei mängi, nagu seda paista lastakse,” leiab Bergvald.
Saun, šašlõkk ja traadita internet vanglas
Nädalapäevad pärast segast surmajuhtumit puistas vanglate relvastatud üksus Murrut ja leidis hulganisti keelatud esemeid. Oli see avalikkusele mõeldud etendus, valikuline kontroll või teadis osa kinnipeetavaid aktsioonist ette, aga kui kaitsepolitsei kuu aega hiljem uue puistamise tegi, avastasid nad mitme nimeka kinnipeetava kambrist laualt sülearvuti kõrvalt näiteks mobiiltelefoni.
24 tundi väldanud läbiotsimise juures viibinud Evestusel oli võimalik oma silmaga veenduda, et legendid VIP-kriminaalide privileegidest vastavad tõele. Muu hulgas avastati, et vangla territooriumil levis traadita internet, mille kaudu kinnipeetavad riputasid veebi hoogsaid fotosid näiteks uusaastapeost lookas laua taga ja saunaõhtust šašlõkiga.
Skandaali puhkedes vabastas justiitsminister ametist Murru vangla direktori Olavi Israeli ning pisut hiljem asedirektori Bergvaldi ja julgeolekuülema Põderi. Üheks vallandamise põhjuseks olidki soodustused ja “rehabilitatsiooniprogrammid” (näiteks rattamatk ja pallimatšid), mille vilju ja vabadusi nautisid ühed ja samad äravalitud. “Neile tehti programme ja taotleti mitmele mehele ennetähtaegseid vabastamisi,” räägib Evestus. “Aga tuli välja hoopis teine pale, kui vangla püüdis meile serveerida.”
Eriline administratsiooni “soosik” näis olevat Leo Pulst, kes sai loa hoida kambris rohkem olmeelektroonikat, kui tavainimesel on vabaduses. Eri aegadel oli tal kaks sülearvutit, printer, LCD-teler, DVD-mängija ning muusikakeskus. Lisaks torkas läbiotsijatele silma, et külmu ta tud kana Pulsti kambri külmikus oli pakendatud vaid päev varem ühes Tallinna marketis.
Lisaks lubati Pulstile 2005. aastal 12 ja 2006. aasta kaheksa kuu jooksul seitse pikaajalist kohtumist, ehkki ametlikult on neid aastas ette nähtud kaks. Tema kambrikaaslase Toomas Helina puhul oli kohtumisi vastavalt neli ja kaheksa. Sellele lisandusid tosinad lühiajalised kokkusaamised ja kuni seitsmepäevased puhkused väljaspool vanglat.
Pulst oli kambas ka tagantjärele palju elevust tekitanud vangide jalgrattamatkal koos ujumisega Kurkses, mis toimus kaks nädalat enne Korseikini tapmist. “Puuduliku järelevalve tõttu on Murru vanglas sel aastal toime pandud mitmeid isikuvastaseid kuritegusid – seega on tegu Bergvaldi poolse jämeda teenistuskohustuse rikkumisega,” järeldab Rein Langi allkirjaga käskkiri.
Nii Bergvald kui ka Põder vaidlustasid enda töölt vabastamise kohtus ja see vaidlus on jõudnud ringkonnakohtusse. Bergvaldi kinnitusel toimusid kõik programmid justiitsministeeriumi teadmisel ja õnnistusel ning kõigi soodustuste määramisel rääkis kaasa mitu ametnikku.
Pärast Murru vangla pea peale pööranud läbiotsimist ja juhtkonna vabastamist võeti luubi alla kõik viimaste aastate kahtlased juhtumid Murrus ning peale Korseikini tapmise tõendati kaks väidetava omakohtu episoodi ja üks narkokuritegu. “Jah, tõepoolest oli juhtumeid, kui inimeselt avastati trauma jäljed, kuid kui ta ütleb, et kukkus, ega kaeba midagi, kust ma need tõendid võtan?” leiab Bergvald, et teda lüüakse asjata risti. “Ma ei leia, et ma nii suur kurjakas olen, et pean nende seltsimeestega ühes pingis istuma.”
Prokurör Evestus on optimistlik, et suudab paari nädalaga valada hiiglasliku materjali konkreetsete süüdistusaktide vormi. Kui ta need ka kohtus ära kaitseb, on Ekspressi poolt “prokuratuuri kaanepoisiks” ristitud Evestus saanud oma kiirelt tõusva karjääri esimese ajaloolise võidu ning andnud valusa hoobi vene stiilis vanglahierarhiale.
Kuidas ohjata Eesti suurimat vangilaagrit
• Murru vangla, nagu ka Ämari vangla, on laagri tüüpi kinnipidamisasutus: enamasti saavad kinnipeetavad eluploki sees kambrist kambrisse vabalt liikuda. On olnud juhuseid, kui valvurid pole julgenud sinna üksi siseneda ja pelgasid läbiotsimisi teha.
• Murru vanglas on umbes 1500 asukat, kellest suurem osa on süsteemi korduvad “kliendid”. Kinnipeetavad elavad 200–400 kaupa aiaga piiratud kahe-kolmekorruselistes ühiselamutes ehk eluplokkides.
• Napp valvurite kaader, kes on tihtipeale alamakstud ja vähemotiveeritud, ei suuda korda tagada. Näiteks Korseikini tapmisõhtul oli 123kohalises plokis, milles hoiti eluaegseid ja teisi raskeid kurjategijaid, vaid kaks valvurit.
• Väidetavasti pole laagri tüüpi vanglat võimalik kontrolli all hoida, arvestamata vanglasisese mitteametliku hierarhiaga ning tegemata koostööd selle tippudega. Et elu vanglas kulgeks rahulikult, ei tee ametnikud märkama mõne autoriteedi režiimirikkumisi ning lubavad erivabadusi.
• Kümme aastat vanglasüsteemis töötanud Gunnar Bergvaldile on preemiasüsteem varemgi pahandusi toonud. Bergvald lubas Ämari vangla direktorina “autoriteet” Urmas Grossthalil käia pealinnas teoloogiat õppimas, kuni mees kiiruse ületamisega vahele jäi. Samuti lubas ta puhkusele mõrvar Jüri Mosina, kes tänutäheks tegi sääred. Selle eest viidigi Bergvald karistuseks üle Murru asejuhiks.
• Murru vanglas on umbes 1500 asukat, kellest suurem osa on süsteemi korduvad “kliendid”. Kinnipeetavad elavad 200–400 kaupa aiaga piiratud kahe-kolmekorruselistes ühiselamutes ehk eluplokkides.
• Napp valvurite kaader, kes on tihtipeale alamakstud ja vähemotiveeritud, ei suuda korda tagada. Näiteks Korseikini tapmisõhtul oli 123kohalises plokis, milles hoiti eluaegseid ja teisi raskeid kurjategijaid, vaid kaks valvurit.
• Väidetavasti pole laagri tüüpi vanglat võimalik kontrolli all hoida, arvestamata vanglasisese mitteametliku hierarhiaga ning tegemata koostööd selle tippudega. Et elu vanglas kulgeks rahulikult, ei tee ametnikud märkama mõne autoriteedi režiimirikkumisi ning lubavad erivabadusi.
• Kümme aastat vanglasüsteemis töötanud Gunnar Bergvaldile on preemiasüsteem varemgi pahandusi toonud. Bergvald lubas Ämari vangla direktorina “autoriteet” Urmas Grossthalil käia pealinnas teoloogiat õppimas, kuni mees kiiruse ületamisega vahele jäi. Samuti lubas ta puhkusele mõrvar Jüri Mosina, kes tänutäheks tegi sääred. Selle eest viidigi Bergvald karistuseks üle Murru asejuhiks.
