Vapper Väike Müü
Tüdruk, kes Paldiski Rahuoperatsioonide (ROK) keskuse kabinetti sisse astub, on kolmandiku võrra väiksem, kui arvasin. "Liisu," tutvustab ta end ja käepigistuse ajal jõuan mõõta, et ta mahub mulle enam-vähem kaenla alla ära. Aga tema silmad säravad ja pikad juuksed on kenasti hobusesabaks sätitud. Ja nina peal on läinud suvest veel veidi tedretäppide jälgi.
Niisiis, saage tuttavaks: kuueaastase staažiga kaitseliitlane, kahekordse Bosnia missioonikogemusega Raplamaa neiu, kapral Liisu Kaidla (23), kes on ühtviisi võimekas nii langevarjuhüpetes kui sokikudumises.
Militarist Liisu
Kaidlate maja juures Öökulli külas (Liisu vanaisa pandud nimi endisele Mitšurini külale) kasvab tohutu kuusk. Ja ükskord vaatab pereema Leili, et kaks last on roninud täitsa selle tippu. Ning hirm poeb juba naha vahele, et kuidas nad sealt alla saavad.
Alles aastaid hiljem julgevad Liisu ja temast kaks aastat noorem õde Eva üles tunnistada, et nemad need ronijad olidki.
"Oleks ma teadnud, et need meie tüdrukud on, ma ei tea, mis ma teinud oleks." Ema Leili hääletoon kerkib seda meenutades veel praegugi. Liisu oli siis vist üheksa ja Eva seitse.
"Meil on külas üldse nii, et puha poisid ümberringi. Eks nad seal siis poiste mänge mängisid."
"Militaarkiiksu" sai Liisu koolis riigikaitse tunnist, kus kõik tundus "väga põnev". Ja sealtmaalt sai asi otsustatud.
"Liisu, kas keegi sinu poole relvast sihtinud on?"
"Õnneks ei ole ja mina pole ka kedagi sihtinud. Bosnias oli üsna rahulik."
"Aga mis vahe on meessõduri ja meessõduri ning meessõduri ja naissõduri suhtlemisel?"
Liisu mõtleb hetke: "Minu juuresolekul ei ropendata nii palju."
Aktivist Liisu
Kui õde Eva (kelle iluindeks on sama kõrge kui Liisul) koolis riigikaitse valikaineni jõudis, soovitas Liisu seda loomulikult tallegi.
"Tunnid olid minu jaoks igavad nagu tunnid ikka, aga Liisu lohutas, et varsti tuleb välilaager ja et see on põnev. Mina siis usinasti panin ka ennast kirja ja kui laagripäev kätte jõudis, tuli välja, et olin oma klassist ainus tüdruk seal. Pidin relva kokku-lahti võtma, käisime laskmas ja roomasime kuskil põllu peal, nii et käed ja jalad olid sinised. Minu jaoks oli asi lõbust kaugel ja pärast seda laagrit sain kohe aru, et see Kaitseliit pole ikka minu jaoks. Aga Liisu vaimustus oli muidugi suur ja nagu näha kestab siiani."
Ema Leili: "Ta ikka kutsus Evat värvipommidega laskma, aga ega Eva ei võtnud vedu."
Nüüd õpib õde Eva Tallinna Tervishoiukõrgkoolis farmaatsiat ja emal on mõlemast tütrest hea meel. Ja Liisu kohta kirjutab ta Rate.ee's "minu kallis tütreke KiisuLiisuMiisuke;)". Ning vastukaaluks kutsuvad tütred ema Leilit "empsiks" või lihtsalt "emmeks".
Aga äpardunud värbamistöö ei tähenda, et Liisul militaarentusiasmi vähemaks oleks jäänud.
Kaitseliidu baasil komplekteeritud Bosnia missioonile suutis ta teisel korral ahvatleda nii palju inimesi, et "suurem osa neist olid minu tuttavad".
Hirm
"Liisu, kas sa missioonil olles patrullimas käies ei karda, et sinuga midagi juhtub?"
"Ei saa elada nii, et äkki juhtub. Tuleb selleks valmis olla." Vastus on kindel ja teema tundub, et ammu läbi mõeldud.
Hiljem, pildistama minnes, tuleb meile vastu ilmsete k esknärvisüsteemi kahjustusega sõjaväemundris noormees, perekonnanimi ühel ja veregrupi tähis teisel pool rinnal, ja teretab Liisut rõõmsalt.
Liisu tervitab vastu.
"Kas see on üks lõuna missioonilt?" küsin, kui oleme möödunud.
Liisu vaatab maha: "Jah."
"Kas tema on üks haavatasaanutest?"
"Jah."
Rohkem me sellest ei räägi.
Väike Liisu
Kapral Kaidla on 164 cm pikk ja kaalub 50 kilo, mis toob Eesti sõjaväele kaasa hulgaliselt probleeme.
1. Vorm. Poest ostab Liisu kostüüme nr 34. Sõjaväeladudes sellist mõõtu loomulikult pole. "Lasin vormi ise väiksemaks teha, sellepärast on see natuke määrustevastaselt ka."
2. Saapad. "Mul on kõige väiksemad saapad laost, nr 37, aga need on natuke suured."
3. Pesu. Küsin nüüd ära toimetuse tüdrukute kaasa antud küsimuse: "Kas naiste aluspesu on sõjaväes ka laiguline?"
"Ei," naerab Liisu, "meil polegi sõjaväe poolt aluspesu. Mulle pakuti algul meeste omi, neid nokuauguga. Talve omad on praegu ka sellised."
4. Füüsika. Kord harjutati Bosnias lasketiirus MG3 kuulipildujast laskmist. "Aga selle tagasilöök on väga tugev," räägib nooremleitnant Agu Karehlson. Koomilise vahejuhtumi meenutamine ajab teda siiamaani naerma: "Lamab siis Liisu kõhuli aluse peal ja laseb, aga iga paari valangu järel lohistab kuulipilduja ta tagasi. Liisu ronib õigesse kohta, aga natukese aja pärast on jälle tulejoonelt läinud. Lõpuks lõid poisid talle jalgade taha toeks maa sisse kaks vaia, mis ta paigal pidasid."
Siiski on Liisu elus olnud ka toekamaid päevi: "Esimesel missioonil võtsin seitse kilo juurde ja nägin päris pontsakas välja."
Naiselik Liisu
Sel päeval on "staabitöötaja" Kaidlal küüned roosad ja lillekestega ehitud. Rohelaigulise vormi koosseisus näeb see üsna ebastandardne välja. Aga Liisu teab, et naiskaitseväelastel tohivad olla "kuni 5 mm pikkused küüned". Ja need on täpselt määrustiku piires.
"Kas sul naiselikke nõrkusi ka on?"
Liisu mõtleb veidi ja ütleb isegi veidi kurvalt: "Riideid ostan vist liiga palju, ei jõua neid ära kanda. Ja suvekingi."
"Aga mis su lemmiklõhn on?"
"Elizabeth Ardeni 5th Avenue."
Hiljem saan Orkutist teada veel mõningaid üksikasju. Isiklikus ankeedis on ta rubriiki "kired" pärast "militarismi" lisanud järgnevad märksõnad: "kaunis pesu" ja "lühikesed seelikud".
"Mul on nii hea meel, et talle meeldib seelikuid kanda," ütleb ema. "Muidu oleks ikka päris poisiks läinud."
"Aga Liisu, kuhu sa siis lähed, kui oled ilusa kleidi selga pannud ja suvekingad jalga ja Elizabeth Ardeni viiendat avenüüd peale lasknud?"
"Jama ongi selles, et siin Paldiskis pole kuhugi minna, aga käin paar korda nädalas Tallinnas, kinos ja söömas."
Nüüd ei saa ma jätta küsimata ühtaegu rumalat, aga samas nii loogilist küsimust: "Kas sulle on üritatud külge lüüa?"
"Jah, väga palju, aga missioon pole kindlasti see koht."
"Aga mida sa teed, kui keegi sulle pinda käima hakkab? Kas ütled otse, mis sa sellest arvad, või kannatad vaikselt ära?"
"Pigem kaon vaikselt ära."
Kui me tagasi sõidame, ütleb fotograaf Ingmar, et Liisu näeb mõne nurga alt välja täpselt nagu Eda-Ines Etti.
"Kunagi, kui Inesel oli oma saade telekas, siis oli seal mingi teisiku konkurss ja siis ma võitsin selle kui Inese teisik," tuleb Liisult seepeale vastus.
Romantiline Liisu
Missioonil on peale relvakandmise ja rahutagamise Liisu jaoks veel üks võlu. "Olen saanud tähistaevast ja kuud vaadata. Bosnias on see hoopis teistmoodi."
"Kellega sa neid vaadanud oled?"
"Üksi."
"Aga kas sul on keegi, kellega koos neid vaadata?"
"Jah."
"Kas ma eksin, kui arvan, et see inimene kannab samuti laigulist vormi?"
"Ei eksi."
"Kuidas te suhtlete, kui oled missioonil?"
"Skype'iga. Sealt on isegi mobiilile helistamine suht odav."
"Kas sul kihlasõrmus on?"
"Jaa," tõmbab Liisu käe laua alt välja. "Üle aasta juba."
Kannatamine
"Kas raske ei ole, et olete pool aastat, kui sa missioonil oled, teineteisest eemal?"
"On ikka, ja vabalt võib juhtuda, et üks tuleb missioonilt ja teine läheb kahe päeva pärast, aga tuleb ära kannatada."
"Mida sa teed, kui missioonil tekib vastupandamatu soov kaissu pugeda?"
"Võtan oma ahvi kaissu ja katsun üle olla."
"Kas sul on sõjas kaisuahv kaasas?"
"Jah, vanaisa-vanaema kunagi ammu tõid selle Hispaaniast. Ta on mul ikka vapper olnud! Õde sai samasuguse, aga tema oma on ammu juba hävitatud."
Mitmepalgeline Liisu
Ema Leili: "Ta oli vist nelja-viieaastane, kui ta juba kuduma õppis."
Nüüd kudumisfanaatikust Liisu ei mäletagi, mitu paari sokke ta missiooni jooksul valmis sai. "Kudumine on nii hea rahulik tegevus... Vaatan õhtuti näiteks telekat ja samal ajal vardad käivad ja paari tunni pärast on kindad valmis."
Vähe sellest. "Ma õpetasin missioonil lahingpaarilise ka heegeldama," teatab ta. "Ühel öösel olime koos toimkonnas ja ma heegeldasin ja kui läksin patrulli tegema ja tagasi tulin, oli ta mu heegelnõela ja lõnga võtnud ja teinud lille valmis."
Parasjagu Iraaki minekuks ette valmistuv Liisu toonane "ohver", kapral Krister Paas ei taha heegeldamisest suurt kuulda, ütleb vaid naerdes, et "lollitasime niisama".
Aga sügisel tegi Liisu endale tsikliloa.
"Kas sulle meeldib bike või enduro või chopper?"
"Kevadel mõtlesin, et ostan enduro."
"Ja kuhu sõidad siis?"
"Kõigepealt pean endale tsikli ostma ja siis alles näis, kuhu..."
Järgneb Liisu hobide reas veel üks kummaline paar: peotants ja langevarjuhüpped.
"4. klassi langevarjuri jaoks oli vaja teha viis hüpet ja ma läksin siis."
"Aga miks sa seda tegid?"
"Tahtsin ise minna - lihtsalt oli lahe. Esimene kord ei osanud karta, hiljem oli hirm nii suur, et mind lükati lennukist välja."
Omajagu põhjust, miks viimased hüpped enam nii lustiga ei tulnud, on ilmselt ka selles, et esimene kord maandus noor parašütist angaari katusele ning teine kord okastraati...
Aga nagu ta ise ütleb, "midagi hullu polnud".
"Kuule, Liisu, ma ei saa aru, kuidas kudumine ja langevarjuhüpped ikka kokku käivad?" olen ma pisut nõutu.
"Kodus toas olles ma ei saa ju langevarjuga hüpata või ma ei tea, mida veel," kõlab seepeale Liisu üsna loogiline vast us.
Kaotus
Ma olin 19, aasta aega teeninud Nõukogude armees ja parasjagu vahis, kui vahetuse vanem mu enda juurde kutsus ja teatas, et mu ema on autoõnnetuses surma saanud.
Järgmises vahetuses istusin ma postil, täissalvega automaat kaenlas, suure kaevuluugi peal ja mõtlesin, et mul on ainult kaks võimalust - päästik või matustele sõit. Ja ma sõitsin koju.
Liisu oli olnud kuu aega oma esimesel missioonil, kui ema helistas ja ütles, et vanaisa on surnud. "Ma ei läinud matustele ja mul on hea meel, sest nüüd on mul seniajani tunne, et vanaisa elab edasi."
Väike Müü
See on ainus hüüdnimi, mis Liisule pandud.
"Liisu, kas sa arutad oma otsuseid ka kellegagi?"
"Kõik oma otsused teen ma ise."
"Eks ta nii on, et pole mõtet teda ümber veenda," ütleb ema. "Ta on paar päeva mossis siis ja lõpuks teeb ikka, nagu tema tahab."
"Kahtlemata on tegu väga tasakaaluka inimesega," lisab nooremleitnant Karehlson väärikalt.
Aga sellist asja, et Liisu kunagi virisenud oleks, ei tea küll keegi.
"Enne vingub mõni suur mees kui tema," teab Liisu lahingpaariline Bosnia missioonil kapral Paas oma kogemusest.
"Oma varustuse olen alati ise kandnud," on Liisu uhke. "Õppusel oli koos kuulivestiga üle 30 kilo. Ja tegin sellega söösthüppeid."
Nooremleitnant Karehlson: "See on karm, see on väga karm."
Ainus kord, kus Liisu on suurte meestega pisut kimpu jäänud, tuleb nooremleitnant Karehlsonil meelde ühelt kaitseliidu õppuselt. "Liikusime maastikul ja mina tegin tempot. Ja siis tuli Liisu minu juurde ja ütles veidi väsinud häälel: Karehlson, palun ära võta nii pikki samme."
*
"Aga Liisu, kuidas te sealt kuuse otsast alla saite?"
"No mis meil muud üle jäi kui ikka ise alla tulla, sest ega saanud ju ometi ema või isa appi lasta kutsuda. Pärast oleks korralikult riielda saanud ju."
