Yeezuz, mustanahaline skinhead

“Suurim valu mu elus on see, et ma ei saa iseennast näha live’is esinemas,” kurdab räpisuperstaar Kanye West.

Eelmise nädala Time Magazine’i kaanepoisiks oli Kanye West. Ajakiri valis ta maailma saja mõjukaima persooni hulka ja seda juba kolmandat korda (ta figureeris nimekirjas ka aastatel 2005 ja 2011). Milles seisneb selle neegerräppari erilisus? Millega ta mõjutab maailma (koos Steve Jobsi kingadesse astunud Tim Cooki, Youtube-kuninganna Susan Woj­cicki, Malaisia lennundusettevõtja Tony Fernandese, Wall Streeti superajuks nimetatud Jorge Paulo Lemanni, Emma “Hermione” Watsoni ja paljude teistega)? Teine sajandi suurkuju, Tesla Motorsi ja ­SpaceXi looja Elon Muskkirjutab Time’is tema kohta, et West on “piiride murdja”: “Tüüp ei usu võltstagasihoidlikkusse.”

Räpp ja hiphop ei ole minu esimene muusikaeelistus, kuid nüüd võtsin nädalavahetuse, et püüda “popkultuuri mooloki” (tsitaat Elon Muskilt) loomingust ülevaadet saada. Päris kaasakiskuv tümps ja lahedad videod, ent ei ütleks, et ta mu ­ABBA-keskset muusikamaitset muutnud oleks. Ma ei kavatsegi analüüsida Westi loomingut, vaid vaadelda tema isikuomadusi, mis on taganud talle koha maailma tipus. Absoluutses tipus, kuhu kuuluda on tal loomulikult täielik õigus – kui uskuda teda ennast. Ta nimetab end rahumeeli jumalaks (“Yeezuz”), geeniuseks, kõigi aegade suurimaks rokkstaariks.

Kanye West on võitnud 21 Grammyt, tema plaate on müüdud 21 miljonit pluss digitaalkujul veel 100 miljonit, ta on kunstnik, rõivadisainer, muusikaprodutsent, ettevõtja, mis iganes. 37aastane West pole stereotüüpne getost pärit nigga, vaid pärineb Chicago keskklassist, on käinud kunstikoolis, tema isa oli fotograaf, ema ülikooli õppejõud ning ta ise naudib täiega American Dream’i. No milline must räppar kenitleb oma eralennuki ees?