Mees, kes mängib märgitud kaartidega. Heldur Tõnisson 100

 (24)
Eesti Ekspress
                 
Mees, kes mängib märgitud kaartidega. Heldur Tõnisson 100
JÄLGIB MÄNGU: 70 aastat Eestist eemal viibinud Heldur Tõnisson on öelnud ära lugematuid kutseid kodumaale naasta. Küll jälgib ta tähelepanuga kõike, mida temast kirjutatakse. Toomas Huik
Kunagise riigivanema poeg Heldur Tõnisson saab täna 100 aastaseks. Juubeli puhul taasavaldame Mihkel Kärmase 2004. aasta märtsis kirjutatud loo.

Kunagise riigivanema poeg, suurärimees Heldur Tõnisson (91) elab endast kaks korda noorema naisega, kihutab Ferrariga ja on keelanud sugulastel endast rääkida.

See on minu karjääri kõige kauem tehtud lugu. Oli aasta 1996, kui palusin esimest korda ühel Šveitsis elaval sõbral uurida, kas ta kuuleb midagi seal elavast Heldur Tõnissonist. Juba päev hiljem sain väljavõtte Šveitsi Eesti Seltsi nimekirjast vanahärra aadressi ja telefoninumbriga.

Mõni nädal hiljem valisin Genfi telefoniputkas numbrit. Toru otsas oli Tema Ise. "Ei vähimatki huvi!" teatas kainestav hääl.

Seitsme aasta kestel olen kirjutanud ja helistanud läbi kogu Tõnissoni sugulaste-partnerite klanni. Vanahärra ise, tema sugulased ja üksikud usaldusisikud ümbritsevad end paranoiasarnase vaikimismüüriga, mille tegelikke põhjusi võib vaid oletada.

Helduri keeleteadlasest poeg Ivar Tõnisson elab USAs San Francisco lähedal maalilises ja kõrgete kinnisvarahindadega Portola Valleys. Stanfordi ülikoolist pensionile läinud professor annab intervjuuks lootust ja palub küsimused faksida.

Vaikus kestab kaks aastat. Tänavu märtsis keeldub Ivar Tõnisson kokkusaamisest. „See pole praegu sobilik. Võibolla 10 aasta pärast," katkestab ta telefonikõne. „Miks? Ma ei taha sellest rääkida!" 63aastane mees jätab hirmunud mulje.

Tema kinnitusel ei soovi meediaga suhelda ka lapsed Alexander ja Cecilia, ehkki on teada, et nad käisid mullu suvel siin ja said Eesti passid. „Nad olid esimest korda Eestis ja neile väga meeldis," poetab nendega aega veetnud tippujuja Indrek Sei.

Džentelmen Esimesest Vabariigist

Saan äraütlemisi kümnetes sõnastustes ja põhjendustega. Välja arvatud üksikud erandid, ei suhtle riigivanema poeg teiste eestlastega oma kolmel kodumaal - Šveitsis, Rootsis ja USAs. See kõik teeb vanahärrast poolmüütilise tegelase, kelle täpset asukohtagi on raske kindlaks teha.

Matan korduvalt lootuse ja taasleian selle riiulil kasvavast taustamaterjali virnast. Põhjusi Heldur Tõnissoni jahtida on palju:

  • Ta on legendaarse peaministri ja riigivanema Jaan Tõnissoni ainus elus olev poeg. Iga ajaloolane annaks ilmselt kolm tilka verd, et kuulda tema mälestusi Eesti ajaloo pöördelisematest sündmustest.
  • Hea õnne korral võinuks Eesti riigivanema pojast saada Vene naftatööstuse oligarh ja tema firmast globaalne kontsern. Ta on ilmselt üks rikkamaid eestlasi.
  • Veel mullu oli 91aastane Tõnisson maailma vanim Ferrari kasutaja, kelle äkilisest sõidustiilist ja sportautode kollektsioonist räägitakse legende. Lisaks võttis ta äsja noore naise.
  • Ning kõigele lisaks hoiab see self-made multimiljonär kangekaelselt distantsi oma isamaaga.

Lisaks jahmatavale töövõimele on Tõnissoni edu pant treenitud mõistus. Paljud räägivad tema fenomenaalsest numbrimälust. Telefoninumbreid peast ette vuristada pole talle mingi probleem. Muuhulgas on ta Lõuna-Šveitsi meister males.

Kui vennapoeg Tõnis Tõnisson temalt küsis, mis on äriedu saladus, kostis Heldur: "Mängi märgitud kaartidega. Sa pead rohkem teadma kui su vastased ja siis on sul märgitud kaardid."

Põgenike smugeldamisest nikliärini

Enne sõda Tallinnas vandeadvokaadi abina töötanud Heldur Tõnisson põgenes koos ema ja sugulastega üle Läänemere 1943. aastal, taskus vaid 10 dollarit. Ehkki ta jõudis Rootsis varsti haljale oksale, saabus tõeline läbilöök alles üsna kõrges eas. Kõige suuremad panused äris tegi käbe ärihai siis, kui enamik eakaaslasi olid juba pikki aastaid pensionil.

Üks tema esimesi ärisid võõrsil oli Eesti paadipõgenike salaja üle mere smugeldamine. „Ta oli seal kõvasti teeninud," meenutab Inglismaal elav hobiajaloolane Einar Sanden. „See oli must värk. Inimesed ei tahtnud sellest rääkida."

Ärivaim sundis takka. Tõnisson müüs aluspesu, roostevabu nuge ja kahvleid, tootis klaaspärleid ja importis Inglismaalt televiisoreid. „Neid asju, mida ma ei ole teinud või müünud, on üsna vähe," meenutas Tõnisson ühes oma vähestest intervjuudest 1994. aasta Postimehes.

Ideed sai Heldur tihti just ajalehtedest, mida ta hakkas lugema juba 16aastase poisikesena oma isa asutatud Postimehe toimetuse ooteruumis. „Ta luges näiteks, et kusagil seiskus tehas, sest polnud teatud komponenti," räägib alluv Peeter Schneider. „Ta uuris välja, mis komponent see oli ja miks seda saada polnud. Sealt viis asi ärini ning vabrik taaskäivitati."

Globaalseks paisus Heldur Tõnissoni äritegevus 1950ndatel, kui ta huvitus metallurgia jääkide kasutamisest. Äri kandus üha enam Rootsist välja. Üks põhjusi, miks Tõnisson ise 1967. aastal perega Šveitsi kolis, olid maksud.

Murranguline oli Tõnissonile 1972. aasta ülemaailmne naftakriis. Eestlasel õnnestus müüa massiliselt Rootsi toorikutest Ameerikas valmistatud naftaväljade seadmeid Iraani, USA, Prantsuse ja teiste riikide õlitööstustele. Kolm aastat hiljem soetas ta oma esimese Ferrari ja sai kohe pärast seda infarkti!

Neelab päevas kümneid tablette

Kirurgilist sekkumist nõudnud südametõve järel sai Tõnissonist tervisefanaatik, aga mitte täielik askeet. Enne söömaaega neelab ta küll kümneid pille ja vitamiine, aga samas võtab vabalt klaasi punast veini. Esmapilgul on ainus Helduri tervisehäda pisut nõrgenenud kuulmine.

Kõiki jahmatab eaka ärimehe füüsiline vorm. "Igal hommikul ta jooksis või sörkis viis kilomeetrit," räägib Postimehe juht Mart Kadastik endisest leivaisast. Tema sõnul näitab vastupidavust 10-12 üle Atlandi lendu aastas, mis nooremadki mehed ära kurnaks. "Ta on võimeline pärast lennukist maha astumist neli-viis tundi koosolekut pidama. Ümberringi kõik partnerid, kes sama reisi läbi tegid, on juba kahe tunni pärast ära vajumas. Tema suudab aga mängu jälgida."

1996. aastal mattis Heldur koos väheste lähedastega Stockholmis abikaasa Sissi Tõnissoni. Ka nende poja Ivari tervis on kehv. Aga taadi enese hoog ei näita mingeid raugemise märke, tõdeb üks tema vähestest peretuttavatest, San Francisco kandis elav Tõnu Jürvetson.

"Ta elab huvitavat elu. Tal on siin Corvette'i kabriolett, millega ta sõidab kiiresti ringi, tal on Ferrari autod. Teistele tavaliselt ei antagi sõiduluba, kui sa nii vana oled, aga Tõnissonile ei tähenda see midagi. Ta on noor inimene vanemas kehas." Paari aasta eest sõlmis Heldur uue abielu endast ligi poole noorema Hollandi päritolu daamiga, kes töötas tema hooldajana.

Maailma eakaim Ferrari kasutaja

1990ndatel figureeris Tõnisson dokumentaalfilmis, milles portreteeriti maailma vanimaid sportautode omanikke. "Heldurit võiks iseloomustada kõige paremini sel viisil - ta ei joo, ta ei suitseta ja ta oli kogu aeg ühe ja sama naise armastaja. Ja tema ainukene nõrkus on kiired autod," naerab vennapoeg Tõnis Tõnisson.

Juba pärast sõda oli Heldur Rootsis esimesi Eesti emigrante, kellel oli oma auto. Muigega räägitakse, kuidas ta ehitas masinale turbo ja sõites jõuallika üles sulatas.

Erinevalt paljudest teistest luksautode kogujatest oskab ta neid ka virtuoosselt pruukida. „Juhib hästi - kas gaas põhjas või pidur põhjas," räägib endine kaastööline. „Ise ütleb - kui oskad roolida, siis oskad elada."

Peaaegu kõik, kes temaga kohtunud, on kuulnud teda autodest rääkimas, aga vähesed on kogu Tõnissoni autokollektsiooni oma silmaga näinud. Tuttavate sõnul hoiab suurärimees oma Ferrari-iludusi Šveitsis ja Ameerikas sõidab ringi vaid kohalike Corvette'idega.

"Olen Ameerikas näinud, kuidas ta sportautos nimega Corvette supermarketite vahel päris hoogsalt kihutab. Inimesed, kes parasjagu oma kärudega kauplusest väljusid, olid üsna ehmatanud, et Corvette'ist astub välja selline eakas härrasmees," jutustab Mart Kadastik.

Mees tulvil vastuolusid

Sellega laia lehe mängimine piirdub. Multimiljonär, kes juubeli puhul premeerib end kuus miljonit maksva muskliautoga, võib üllatavates kohtades koonerdada. Kadastik meenutab, kuidas Tõnisson esimesel kohtumisel Zürichi lennuväljal taksodega mõne frangi pärast tingis.

"Teisalt lubab ta endale sageli mõnusa õhtusöögi Stockholmi ooperiteatri restoranis ja seal pole vahet, kas ta maksab 4000 või 5000 krooni veinipudeli eest," märgib Kadastik. Nii Rootsis kui USAs on Tõnissonil tagasihoidlik elamine (vastavalt korter ja ridaelamu boks). Vaid Šveitsis, väidetavalt tihedaima naftamiljardäride kontsentratsiooniga Zugi linnakeses on riigivanema pojal korralik häärber.

Kuid üle selle maja läve pole teadaolevalt astunud ühegi kodueestlase jalg. Peale ajaloo on ilmselt üks Tõnissoni kinnisuse põhjusi, et ta on korduvalt eestlastega näppu lõiganud. Tüli ja aadrilaskmisega kohtus lõppes koos eestlastega tehtud jumekas äri vanametallis ja naftaväljadel (vt eraldi lugu).

Heldur Tõnisson on ilmselt pettunud ka omandireformis. Pere tegi taotluse kõigile kunagistele maavaldustele - õunaaiale ja põllumaadele Tartu külje all ning majale Haava tänaval Tartus. Saadi vaid maja, kus paralleelselt lagunemisega kestab sundüürnike väljatõstmise protsess.

Tõnissoni viimane siinne usaldusmees Peeter Schneider nimetab Tähtvere vallas asuvate maade kaasust teistkordseks natsionaliseerimiseks. „Eesti riik natsionaliseeris maad teist korda nn riigi huvides. Kuid praegu on need maad riigi poolt renditud eraaktsiaseltsile. Kerkib küsimus, kelle huvides. Ja miks ei antud maad tagasi õigusjärgsetele omanikele?" on Schneider tige.

Suure eestlase Eesti-foobia

1997. aasta suvel toodi merekonteinerites Postimehe päevale Tallinnas kaks kirsipunast Ferrarit leheomaniku kogust, omanik ise ei saabunud. Heldur Tõnisson pole pärast sõja eest pagemist kordagi isamaad külastanud, ehkki kutsutud on teda korduvalt.

Kui dokumentalist Peep Puks väntas Jaan Tõnissoni Instituudi ülesandel riigivanemast portreefilmi, ignoreeris tema poeg filmimehi. Kui Tartus avati Jaan Tõnissoni monument, viibis kohal Lennart Meri, aga Heldur Tõnisson hiilgas puudumisega. Linti lõikama lendas kohale pojapoeg Ivar Tõnisson USAst. Küll aga jälgib vanahärra Tõnisson äärmise tähelepanuga kõike, mida temast siin lehes kirjutatakse.

Eesti-foobia põhjusi osatakse vaid oletada. "Me pakkusime talle kõikvõimalikke variante, kuni selleni, et ta saaks ka oma vana Eesti passiga siia. Ka see probleem sai praktiliselt lahendatud ja Eesti riik oli valmis teda kui kunagise riigivanema poega piiriületamise reegleid rikkudes või täiesti eirates vastu võtma, aga sellele vaatamata ta ei ole seda teinud ja ilmselt ei tee ka," räägib Tõnissoni kunagine alluv metalliäris Robert Lepikson.

Postimehe juhtkond käis suuromanikuga ärikoosolekuid pidamas Stockholmis või mujal maailmas. "Ühtpidi oli see takistus küll. Sellele tuli kulutada aega ja eks see läks kallimaks - sõita Stockholmi või Zürichisse või siis Ühendriikidesse, kus Heldur siis parasjagu oli. Aga teistpidi ta andis ka siia kohapeale väga suure vabaduse ja otsustuse võimaluse. Iga otsuse pärast ei olnud küll vaja lennukisse istuda," lausub Mart Kadastik.

Kadastik oletab, et Heldur Tõnisson, kes pole iial erilise nostalgiaga silma paistnud, väldib kõrges eas liigseid tundeid. Seda usub ka vennapoeg. "Ta tõi kogu aeg ettekäändeid, miks ta Eestisse ei läinud, kuni ta isegi aru sai, et need kõik on väga fiktiivsed ja siis ta lõpuks tunnistas - tead, ma kardan šokki," jutustab Tõnis Tõnisson.

Viimane vaatus Californias

Märtsis tabab San Francisco piirkonda ootamatu kuumalaine, millega mu lennuväljalt võetud üüriauto kliimaseade vaevu toime tuleb. Mul on telefoniraamatust võetud aadressid ja mõned nimed. Portola Valley, kus elab Helduri poeg ja mõningatel andmetel peatub ka ta ise, on imekaunis roheliste kuplitega ja üsna hõredalt asustatud piirkond.

Üks Tõnissoni kauaaegsemaid äripartnereid Rein Luik vabandab end seljaoperatsiooniga. Ainus, kes Helduri Ameerika tuttavatest kohtuma soostub, on Tõnu Jürvetson. 66aastase väliseestlase sõprus Tõnissoniga on seda huvitavam, et Jürvetson ise on president Pätsi kauge sugulane. Tõnisson omakorda toetas mitut ajaloouurimust, mis paljastasid tema isa poliitilise rivaali sigadusi.

Ent pigem eelistab Heldur rääkida insener Jürvetsoniga moodsatest asjadest nagu mikrokiibid või nanotehnoloogia. "Võibolla just see hoiab teda noorena," arvab Jürvetson oma peretuttava lakkamatust äriideede otsingust. "Tema on tüürimees ja see laev läheb Helduri juhtimisel."

Tõnissoni firma ehitab superkondensaatorit

Pealtnäha hülgas Heldur Tõnisson äri Eestis pärast Postimehe müüki 1998. aastal. Äriregister näitab, et tema kuulsa metallifirma Frankenburg järglane OÜ Frankenburg küll veel eksisteerib, aga on registreeritud Tallinna korterisse, asudes ühes majas soomlaste seas menuka sekspoega. Omal ajal selle firma esindajana kuulsate naftabojaaridega ühe laua taga istunud Tõnis Tõnisson(71) elab tagasihoidlikult Stockholmis.

15 aastat Heldur Tõnissoniga koostööd teinud Peeter Schneideri sõnul on Frankenburg varjusurmas. Rohkem ta ei räägi, kartes vanahärra viha. „Kui tema ei soovinud enda kohta midagi avaldada, siis ei või ka mina seletusi anda. Selline käitumine oleks minu poolt andestamatu ja tagajärjed võivad olla minule ebameeldivad," kardab Schneider.

Ainus Jaan Tõnissoni järglaste nimel olev kinnisvara Eestis on puumaja Tallinnas Kunderi tänavas, mille 46aastane Tõnis Tõnissoni poeg Raoul päris hoopis oma ema suguvõsalt.

Ent vähemalt üks üllatus on veel varuks. Eestis tegutseb Tõnissoniga seotud salapärane firma Tartu Tehnoloogiad, mille osanikud on Mani saarel registreeritud Ultratec Ltd. ja Liechtensteinis registreeritud Frankenburg Oil Company. Firma juhatuses istub Tõnis Tõnisson.

2002. aasta aruandest selgub, et ligi 30 töötajaga firma valmistab kondensaatori elektroode nanostruktuursest süsinikmaterjalist. Just see nanotehnoloogia võib olla kokkupuutepunkt, mille pinnal Heldur Tõnisson on pidanud läbirääkimisi San Francisco piirkonnas tegutseva eesti soost investeerimisguru Steve Jürvetsoniga.

Marsiantennid Tõnissoni firmast

Heldur on alati vaimustunud uuest tehnoloogiast. Näiteks ostis ta 1983. aastal USAs satelliittaldrikuid ja nendega seotud aparatuuri valmistava firma TIW Systems, mille üks juhte oli Stanfordi ülikooli professor Rein Luik.

Teenindades nii era- kui militaarkliente, valmistas firma muuhulgas seeria 34meetriseid satelliiditaldrikuid, millega USA kosmoseagentuur NASA praegu jälgib Marsi-missioone. TIW Systems soetas Tallinnas osaluse ASis Tarberaud, mis valmistab siiani hiigelantennide detaile.

1997. aastal müüs Heldur Tõnisson kontrollpaki kasuga firmale Vertex Communications. „See oli kasumlik äri. Kui kasumlik äri ta oli, ma ei taha rääkida," salapäratseb Luik, kes nagu paljud teised partnerid ei poeta Helduri eraelust silpigi.

Kuidas Raua-Robert rikkaks sai

Küll aga oli Heldur Tõnisson kõva tegija Uus-Eesti tekkimisel. 1989. aastal haistis ta, et läheneb segaduste aeg, mil Eestis ja Venemaal võib korda saata majandusimesid. Praegune poliitik-ärimees Robert Lepikson ei häbene nimetada end Tõnissoni endiseks jüngriks. Mis sest, et hiljem tüliga lahku mindi.

Tollane helikassetitehase peainsener Lepikson palgati perestroikaaja lõpus Tõnissoni ühisfirmasse Avantek JV, millest tuli tõeline rahaveski. Äriidee oli geniaalne oma lihtsuses - vanad elektrimootorid olid vanarauana odavad, aga kui mustast metallist (peamiselt malm) värviline metall (peamiselt vask) eraldada, teenis hiilgavalt.

Just ühelt Vene metallibojaaridele korraldatud tutvumisreisilt Saksamaa tehastesse pärineb Lepiksoni tehtud foto Tõnissonist kingituseks saadud tübeteikaga, mille lekkimist pressi viimane andestada ei suutnud. Aga mäng vääris küünlaid. 1990. aastal oli kogu N Liidus vaid kaks firmat, kes suutsid välja võidelda eriloa elektrimootorite ekspordiks.

Vene hinge spetsialist Õiemets

Ehk suurim roll selles äriedus oli tänaseks kadunud Jüri Õiemetsal. Just Vene kontaktide vahendajana mängis tema kandvat osa uues ja hoopis kõrgemate panustega mängus, millest Tõnisson metalliedu järel huvitus - naftaäris. Septembris 1991 saadi leping 300 Lukoili naftapuuraugu remondiks Siberis.

Loova mõtlemisega Tõnisson oli esimesi välismaalasi, kes pääses Siberi suurde naftaärisse. Vanahärra osales äris maksuvabalt - Liechtensteini firma Frankenburg nime all. Keegi ei tohtinud Eestis ega Venemaal teada, kes on tegelikult firmade Avantek või Frankenburg omanik või kui palju on Jaan Tõnissoni järeltulija täpselt investeerinud. Juhatustes ilutses hoopis tema keemikuharidusega vennapoja Tõnis Tõnissoni allkiri.

Oma "naftahullusega", nagu diagnoosib tagantjärele Lepikson, jättis Tõnisson aga ripakile jumeka metalliäri Avantekis. Kui peremees asja vastu huvi minetas, haaras võimalusest kinni Lepikson ise. "Sealt hakkas see minu niisugune omal käel äri tegemine firma kõrvalt. Võibolla ebaeetiline, aga ma olin oma peremehele pakkumise teinud - ta ei võtnud seda heaks."

110 miljoni dollari hagi

Kui pikk ja keeruline lugu kokku võtta, siis varakapitalismi tingimustes püüdsid mõlemad osapooled teist pisut tõmmata. Veel ägedama tüliga lõppes Tõnissoni Suur Avantüür Siberis. Järsku teatas Lukoil, et neil pole enam raha puuraukude remondi eest maksta.

"Nad tahtsid lihtsalt ise üle võtta seda asja. Me teame ju kõik, kuidas need Vene uusrikkad on oma asja alguse peale saanud," ei varja Tõnis Tõnisson pettumust. "Võiks öelda, et see Lukoili algus tuli Frankenburgi tüssamisest." Firma tehnika jäigi suures osas Tjumeni roostetama, Siberi-vaimustuses ostetud kaks helikopterit konutasid aga, tiivad maas, Tallinnas Lasnamäe laos.

1993. aasta novembris ilmus autoavariis hukkunud Jüri Õiemetsa matustele haruldaselt prominentne seltskond eesotsas Lukoili bossi Vagit Alekperoviga. See tõik kinnitas lõplikult Heldur Tõnissoni kahtlusi, et tema endine usaldusmees Õiemets oli enne surma salaja poolt vahetanud ja siberlastega kokku mänginud.

Ilmselt isalt päritud kompromissitusega andis väliseestlane asja USA kohtusse, nõudes 110 miljonit dollarit (!) kahju ja saamata tulude eest. Kusjuures peale maailma suuruselt neljanda naftafirma esitati hagi ka Õiemetsa lese ja laste vastu. "See on üks nii inetu asi, mida üks vanahärra - olgu ta siis miljonär või kerjus - endale teps mitte lubada ei tohiks. Käia oma endise alluva lesega ja tema kolme alaealise lapsega kohut on minu meelest häbiväärne," arvab Lepikson.

„Heldur oma liigse püüdlikkusega oma huvide suhtes mängis oma võimaluse maha," leiab üks loosse pühendatu. „Mingil hetkel ta ei jaganud ära. Nagu Don Quijote võitles, selg sirge, nagu isa. Ta oleks olnud Lukoiliga võrdne, kui ta oleks osanud asju õieti ajada."

Õigluse taastamine koos kasumiga

Kõige selle kõrvalt jõudis käbe vanahärra teha veel ühe - esialgu mitteärilisena tundunud - žesti. Ta taastas osaluse oma isa loodud Postimehes, paigutades 1992. aastal riikliku Edasi ülevõtmiseks loodud aktsiaseltsi üle paarisaja tuhande dollari.

Kui Tõnisson valitud alluvaid Stockholmis võõrustas, ei jäänud kahtlust, et peremees on orienteeritud raha tegemisele. Teda huvitas läbimüük. Näiteks arutati, kas riigivanema poja ajakirja Kroonika kaanele võib panna paljast tüdrukut (konkreetne näide oli Electra). Heldurile pilt meeldis ja ta andis asjale oma õnnistuse.

Kui Tõnisson 1998. aastal vaid paar kuud enne börsikrahhi müüs ajalehegrupi enamusaktsiad Norra meediaettevõttele Schibsted, ei ilmutanud ta järjekordselt ainult head ärivaistu, vaid teenis ka oma investeeringult mitmekordse kasumi.

Just lehe müügi aegu andis Tõnisson teadaolevalt viimase intervjuu (Eesti) pressile. Väike osa Stockholmis tehtud mitmetunnisest usutlusest ilmus Postimehes kokkuleppel, et muu näeb trükki alles pärast tema surma. Väidetavalt on Heldur dikteerinud ka mälestused, mida säilitab ja avaldab alles pärast tema surma advokaat.

Erinevalt levinud versioonist väidab praegune valdusettevõtte Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik, et Postimehe müük toimus pigem Eesti poole initsiatiivil, mitte nende selja taga. Tuleviku Fondi kaudu kuulub Tõnissonile endiselt 7,5 protsenti Eesti Meedia aktsiatest. Nõukogus esindavad teda Šveitsi ihuadvokaat Guido Renggli ja vennapoja poeg Raoul Tõnisson.

Riigivanema järglased

1868. aastal Viljandimaal sündinud Jaan Tõnisson oli üks suurimaid ennesõjaaegseid riigitegelasi, Eesti rahvusluse ideoloog, üks Tartu rahu autoreid ja nelja valitsuse juht. 1933. aastal lahkus riigivanem Tõnisson viimast korda ametist. Kaks aastat hiljem võttis president Pätsi režiim tema asutatud ajalehe Postimees riigi kontrolli alla. Jaan Tõnisson kõrvaldati peatoimetaja kohalt. 1939. aastal matab ta vanima poja Ilmari, kes hukkus oma naise käe läbi. 1940. aasta lõpul arreteerivad punased endise riigivanema. Ta kaob jäädavalt.

Aastal 1943 põgeneb pere Rootsi. See on peatükk, millest siin suurt ei teata. Sealse läbilöögi (aga ka salapära) kehastus on riigivanema poeg Heldur Tõnisson.

Rootsis elab ka Tõnis Tõnisson, kes on mõrvatud Ilmari poeg. Tema ema Amanda Tõnisson mõisteti tähtajatult vangi ja vabastati Vene võimude poolt. Oma läände pagenud pojaga taaskohtus Amanda alles terve inimpõlv hiljem, kui Tõnis tuli 1976. aastal Eestisse turismireisile. Ema keeldus poja finantsabist ja suri 1998. aastal 91aastasena Tallinnas riigi hooldekodus.

Keemikuharidusega Tõnisel on kahe naisega kolm last.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused