VANA KULD: Relvadega üle piiri. "Eesti Ekspress" tüssas piirikaitset
Laupäeval, 10. oktoobril topin ma 1913. aastal Tuulas tehtud revolvri ajaleheomaniku H. H. Luige vanadesse teksapükstesse (põlve juurest katki). Pehme, kiievi kotleti sarnase nutsaku peidan "Zhiguli" pakiruumi polstri ja seina vahele. Vintpüssi kinnitan traadiga risti auto saba alla. Ideaalselt mahub ära.
Mõnevõrra murelikuks teeb asjaolu, et hoolikal uurimisel paistab auto alt püssi lukk. Nõndaviisi militariseeritud autoga sõidame Valka, ööbime hotellis "Säde"(mis on neetult kütmata ja niiske).
Pühapäeval, pärast hommikust kohvijoomist, asume piiri ületama.
Viisteist meetrit enne piiriputkat kuulen auto alt õrna kolksatust. Olen veendunud, et otse piiriputka ees kukub vintpüss suure kolinaga teele.
Tere päevast, teatab piirikaitsja. Tere päevast, vastan. Ulatan passid ja informeerin, et tahaksime oma tähelepanuväärset välismaalesõitu veidike pildistada.
Aga olge lahked, ütleb sõbralik noormees. Ise imestab, et miks just nüüd, pühapäeval, külm ilm pealegi.
Küsime, kas tihti viiakse üle selliseid asju, mida ei tohi.
Toidukraami viiakse. Viina viiakse Ekskursioonibussiga tavaliselt.
Relvi ka viiakse?
Ei viida, vastab piirikaitsja, ja on sellise näoga, et milline asjatundmatu küsimus või et no leidsid nüüd koha, kust romantikat otsida.
Tolliputka seinal on kiri. Kinni tuleb pidada selle ja selle numbriga niisugune auto. Fotograaf hakkab silti pildistama
Siis tuleb teine piirikaitsja pika sammuga soojakust. Ülemused öelnud, et siin ei tohigi pilti teha ega midagi.
Teeme sellise näo, nagu ei oleks kuulnud, aga pilti ka enam ei tee. Käin ümber auto, toksin jalaga kumme ja uurin, kas tagant midagi väga paistab Väga ei paista.
Ega siis midagi, ütlen piirikaitsjate See on parim viis seltskondlikke vestlusi lõpetada ja hakata ära minema.
Nojah, ütleb piirikaitsja ja soovib head reisi.
Läti piiriputka ümber pole ühtegi hingelist. Laseme oma väikesel armsal, kuid
keskmisest tugevamini relvastatud autol vabakäiguga Läti piiriputka ette sõita. Keegi ei liiguta. Sõidame veidi putkast möödagi. Nüüd tuleb noormees uksele. Teeb parema käega midagi auandmise ja tüdinenud käegalöömise vahepealset. Meid nii leige vastuvõtt ei rahulda.
Jätame oma relvalao ukse ette seisma ja ründame putkasse sisse. Mehi putkas ilmatu huik.
Küsime kas raha saaks vaheta kohvi jaoks .
Tahate mõnda suuremat kogust osta? Meestes tekib nähtav uudisnimü
Ei, lihtsalt tassi kohvi.
Uudishimu kaob.
Laome kumbki lauale kümme kümme krooni ja saame sada Läti rubla vastu. Veidi lillamad kui Hurt ja tükk maad väiksemad.
Edasi sõidame teise Valga-Valka-vahelisse piiripunkti. Sinna, kust jalakäijad üle saavad. Tagurdame auto putka juurde, teeme piirikaitsjatega mõnusat juttu. Küsime, kas nad inimesi läbi ka võivad otsida, kui on selline tunne, mõnel mehel on pintsakutaskus granaat. Noormees on kaua kahevahel, lõpuks lahendab olukorra, ütleb, et on postil alles augustist saadik.
Poisid on väga noored.
Sõidame mitukümmend kilomeetrit mööda Lätimaad Otsime kohta, kus saaks kohvi juua. Kuskil ei saa kohvi juua. Ka mitte järgmises piirilinnas Apes.
Siin algab meie piiririkkumise teine, otsustav etapp.
Igaks juhuks korraldame käänak enne piiripunkti auto kallal väikese militaartehnilise uuringu. Kõik riistad on kindlalt paigas.
Jõuan veel mõelda, et ei tea, kas nad toimetusse lasevad helistada, kui kogu oma moonaga vahele oleme jäänud.
Läti piirivalvur on väga noor, aga kuidagi rõhutatult isalik.
Passe vaatab. Auto teda ei huvita. Ta on särgiväel, püüab mitte lõdiseda ja lippab kohe putkasse sooja.
Eesti piiripunkt on mõned kilomeetrid edasi Vastse-Roosas.
Juurde astuvad kaks meest. Üks väga noor. Teine keskealine.
Ulatan passid.
Näidake pagasnikut, palun!
Soo nüüd oleme vahel. Öövel peale jäid, käib läbi pea.
Tollimees põrnitseb mu vanu kummikuid.
Kas öelda et meie kandis on tänavu enneolematult palju metssigu, just paras Nikolai-aegse revolvriga taga ajada? Või seletada et õhtuti üksi jäädes tabab mind viimasel ajal mingi imetabane hirm?
Aitäh, võite kinni panna, ütleb piirimees.
Te olete esimesed, keda huvitab, mis meil autos sees on, teatan reipalt piirikaitsjatele.
See on meie kohus, ütleb vanem õpetlikul toonil.
Kas siit veetakse ka palju igasugust
keelatud kraami, küsin ja lisan, et oleme lehemehed, muidu ei tüütaks. On siin tihti püsse näha?
Ei sellist kraami meie kandis ei liigu, ütleb noorem.
Pole kuulda olnud, et siinkandis oleks relva nähtud, lisab vanem. Sellise! toonil nagu räägiks eelmise sajandi teisel veerandil väljasurnud piisonitõust.
Siis teatab, et ei räägi nüüd mitte kui tollimees. vaid kui k o d a n i k. aga piir on ju tegelikult praktiliselt lahti. Peab juurde noomiva loengu: pole mingit piirikraavi kaevatud, võsagi õieti raiumata. Pole selle kahe aastaga midagi jõutud teha.
Noor on rõõmsa näoga, Nüüd tuuakse piirivalvuritele vähemalt siitsamast sööklast süüa.
Tema on rahul.
Suundume auto poole ja ma mõtlen,
kas vintpüss nüüd sellest pikast sõidust rooste ka peaks minema.
Piirivalvurid naeratavad, ütlevad: head teed, härrased.
Fotod Tiit Veermäe (ETA)
Kui Tallinnasse jõuame, sõidame Toompeale, piirikaitseameti maja lähedusse. Ei arvagi, et meid siin keegi arreteerima peaks. Pigem on meie finishipaik lihtsalt sümboolne. Kisun loksutada saanud vintpüssi auto alt välja jä mässin püstoli lahti eespool nimetatud pükstest See oli üks viimaseid ilusaid sügispäevi. Lõuna-Eestis ei sadanud ka nagu Tallinnas.
Ilmus 15.oktoobril 1992