See mõne minuti pikkune video on mõjusam kui miljonid manitsusplakatid kirjaga „Ettevaatust, nõrk jää!“. Vaataja jääb ilma ainult tundest, kuidas jääkülm tükjas ja tume järvevesi ümberringi loksub. Video ei edasta ka tunnet, mis tekib läbi jää vajudes ja tajudes, et jalg enam põhja ei ulatu.

Malva kiivrikaamera videot on Eesti päästeameti YouTube’i küljel teisipäevase seisuga vaadatud rohkem kui 83 000 korda. Esimestel päevadel oli see YouTube’i populaarseimate uute videote esikümnes.

Sama video paar minutit lühemat varianti on YouTube’i üles riputatud veel kümneid kordi ja neist menukamaid on vaadanud peaaegu sama palju inimesi kui Pärnus elanikke (ligi 40 000).

Videot on näidanud vähemalt üks Austraalia telekanal ja seda kasutas oma programmis USA telehiid Fox News (nähtav 102 miljonis majapidamises).

Iiri ajaleht Independent rõhutab, et Eesti päästjate kiirus oli jahmatav. Vähem kui kümme minutit! „Kui me kunagi peaksime minema jää pealt kala püüdma, siis Eesti on see koht!“

Malva näitas kiivrivideot isegi oma vanaemale, aga ilma hääleta. Jääsupis sumades lipsab meestel üle huulte mõnigi sõna, mis trükimusta ei kannata.

Neljapäev, 23. märts. Ilm on malbe, kevadpäikeseline.

Nõmme päästekomando ekipaaž on sõitnud Männiku karjääri. Kavas on õppus, mis aitaks lihvida oskusi, kuidas läbi jää kukkunud inimesi päästa. Nad otsivad jääd, mis oleks rabe. Kui astud, siis vajud.

Aga oh häda! Jää Männikul on liiga tugev, kannab ja sealt juba läbi ei kuku. Vaja oleks korralikku pudi.

Siim Malva on kümme päeva tagasi ostnud GoPro kaamera ja kruvinud selle oma kiivri külge, et õppusest video teha. Pärast hea vaadata, mida oleks saanud paremini.

Joonistas Aivar Juhanson.

Õppusel komando on samal ajal ka väljakutseks valmis.

Kell 14.14 tulebki häire. Harku järvel on kalamees vajunud läbi jää ja karjub appi. Komando kihutab vilkurite ja viledega Männikult Harku järve poole.

Esimesena on kohal Lilleküla komando, aga neil pole uppujate päästmiseks mõeldud Hansa lauda – kelgu moodi punast plastmassist parve, mille peale päästjad tõmbavad veest välja sikutatud inimese. Lilleküla komando teeb kindlaks, et järvele, mis on suur ja lai, tuleb läheneda Sõudebaasi teed pidi. Uppumisohus kalamees on kaldast umbes 30 meetri kaugusel.

Järgmisena on kohal Nõmme esimene auto, nad hiivavad Hansa laua katuselt alla, aga päästjad, kes lauaga jääpudisesse vette päästma lähevad, tulevad teise autoga.

Autos on Malva ja Tamme endale selga tirinud pinnaltpääste ülikonna. 182 sentimeetrit pika Malva ja sentimeeter pikema Tamme jaoks on XL-ülikond veidi suurevõitu. Ülikonna selga tõmbamiseks kulub kolm minutit, ei sekundit rohkem. Seda harjutatakse põhjalikult, sajanda korra järel käib kõik automaatselt. Ise seda päris lõpuni selga ei saagi – paarimees peab selja pealt tõmbluku kinni tõmbama.

RASKE, AGA HÄDAVAJALIK: Pinnaltpääste ülikonna selga tõmbamiseks kulub kolm minutit, ei sekundit rohkem. Foto: Priit Simson

Sel päeval panevad päästjad kostüümi alla veel soojenduskihi, mis oma puhvis olekuga meenutab musta värvi Otto-Triinu.

Lõpuks tuleb veel ülikonnast õhk välja suruda, sest muidu toimib see kui õhku täis ujumisvest.

Tamme vajub teel hädasolijani kolm korda läbi jää. Malva on kaksiratsi päästeparve otsa istunud ja annab jäänaasklite abil hoogu. „Jäänaasklid peaks olema kaelas igaühel, kes jää peale kalale või uisutama läheb,“ ütleb ta.

Nad jõuavad uppumisohus kalameheni. Too on end suutnud naaskli abil hoida jääpanga serva küljes. Halli habemega sinise tuttmütsiga härra, lühemat kasvu, üsna kerges kaalus. See ongi ilmselt põhjus, miks tal õnnestus peaaegu olematut jääd mööda kaldast nii kaugele astuda.

„Tulge otsa peale!“ hüüab Malva.

Raske on kalamehele selgeks teha, mida täpselt too peaks tegema. Tamme litsub kogu keha raskusega päästelaua teist otsa. Ümber nad ei lähe.

Kalamehe jalad on külmast kanged, ta ei kontrolli neid. „Tõstke jalg peale!“ hüüab Malva.

Lõpuks on kalamees päästeparvel, võib tagasi kaldale rühkida. Malva näeb veel, et kalamehe kast läheb samal hetkel mulksti põhja.

Kuival maal võtab kiirabi külmunud kaluri pardale ja viib haiglasse.

Mis päästetutest edasi saab, seda päästjad enamasti ei tea.

Vahel saadetakse komandosse torti. Viimati sai Nõmme päästekomando meeskond suu magusaks, kui loomakliinikus kass lae alla põgenes ja päästjad kaks tundi lae all kõõlusid, et kõuts kinni püüda.

Kasse päästma sõites vilkureid ei pruugita. Tihti paneb kass puu otsast ise plagama, kui näeb, milline päästjate vägi on tema järele tulemas. Samasse klassi kuulub väljakutse „kurbade silmadega kajakas“. Päris tihti tundub inimestele, et kajakal on midagi viga, milleks oleks päästjaid appi vaja.

Kuid argitöö on palju karmim. Tulekahjud, kus inimesed on leekide keskel lõksus. Autoavariid, kus ohvreid tuleb rusudest välja lõigata.

Liiklusõnnetuste puhul jõuab Nõmme komando tavaliselt kohale enne kiirabi, mis alustab teekonda Mustamäelt.

„Üritame rahustada, enamasti piisab sellest, kui inimene näeb, et keegi on teda abistamas, ta on kohe palju rahulikum,“ räägib Malva.

Vahel jääb tal õnnetuskohal silma, kuidas tekib ummik. Kõik võtavad hoo hästi maha, nad isegi ei vaata enam, kuhu sõidavad, vaid klõpsivad telefoniekraani, et saaks sündmusest võimalikult hea foto teha.

„Sellise asjaga ei tohi autoroolis tegeleda!“ ütleb ta.

Malva ja Tamme on head sõbrad olnud juba 19 aastat. Mõlemad Nõmme poisid, käisid Pääsküla gümnaasiumis paralleelklassides. Mänginud jalgpalli eri meeskondades, noorteajal TVMKs, edasi Trummi spordiklubis ja Tabasalu jalgpalliklubis.

SILMAD LAHTI: Siim Malva (vasakul) ja Margus Tamme manitsevad, et inimesed oleksid üksteise suhtes tähelepanelikumad. Foto: Priit Simson

Viimasel aastal on mõlemad jalgpallist loobunud.

Tamme ütleb, et tal on jalgpalli tõttu olnud nii palju vigastusi – näiteks põlvesidemete rebendeid –, tahaks terve ka olla. Seepärast läks jooksmisele üle.

Malva on samuti jooksmise ja ujumise peale läinud. Jalgpalli oli keeruline sobitada päästja töögraafikuga, mis eeldab igal neljandal ööpäeval tööl olemist, lisaks on ta teisel ametikohal Saku suurhallis tehnik. See tähendab, et kui Shakiral või Taukaril läheb garderoobis vool ära, siis Malva teab, kust seda otsida.

Staaride näod on tuttavad, aga ta on introvertne, suhtlema ei kipu. Moskva CSKA meestelt oleks võinud ju enne võidumängu autogrammid võtta.

Päästeametisse tööle sattusid sõbrad siiski eri teid pidi. Malva käis kaitseväes, pidas siis mitmesuguseid ameteid ning astus lõpuks sisekaitseakadeemiasse. Tamme, kelle isa on olnud 30 aastat Keilas tuletõrjuja ja ema töötanud päästekeskuses, on lapsest saati tundnud, et tahab samal alal jätkata. Ta käis päästeameti sisekoolitustel ja sai ameti selgeks.

Päästjatöö kõrvalt on Tamme Tallinna ülikoolis rekreatsiooni eriala lõpetamas. Kui kellelgi on hea lõputöö teema üle, siis ta oleks rõõmus.

Mullu olid Tamme ja Malva mõlemad meeskonnas, mis võitis Eesti päästeametnike eliitkomando tiitli. Nad on Eesti parimad.

Kalamehe päästmisest alates on olnud väike hingetõmbepaus. Kohe algab päästjate jaoks aasta töörikkaim periood – kulupõlengud.

Kui see läbi saab, siis on veed juba soojad ja inimesed ujumas. Malva ja Tamme pinnaltpäästjaoskused on siis taas vajalikud.

Mida peaks tegema, et nendega tööl kokku ei satuks?

„Olge tähelepanelikumad,“ ütleb Malva.

„Inimesed on mobiilis kinni, silmad tuleks lahti hoida. Kui kellegagi on juhtunud õnnetus, ei tasu mööda sõita, võib-olla on tal just abi vaja, et keegi helistaks häirekeskusse.“